“Kir­siaia” ma­sen­dus kui kuns­ti kõrgeim tipp

Või mis plah­va­tus see Nek­rošiu­se la­vas­tus nii vä­ga on? Pi­gem ka­va­lalt üles ehi­ta­tud vaa­temäng, kus igi­hal­jad Tšeh­ho­vi ka­rak­te­rid män­gi­tak­se lah­ti oo­ta­ma­tu­te vaa­te­nur­ka­de alt ja oo­ta­ma­tu­te li­sa­te­ge­vus­te abil.

See on ka tä­he­le­pa­ne­lik näi­temän­gu­lu­ge­mi­ne, kus tükist väl­ja kas­vav tõlgen­dus jõuab oo­ta­ma­tult te­ra­va­te jä­rel­dus­te­ni. Ava­neb pilt ve­ne elust, kus vaid erand­li­kud te­ge­la­sed on võime­li­sed oma tu­le­vast käek­äi­ku kas või na­tu­ke­ne­gi ka­van­da­ma.

“Kir­siae­d” on ar­va­ta­vas­ti Nek­rošiu­se la­vas­tu­stest kõige pub­li­ku­vae­nu­li­kum. Te­ge­vus­lik ri­da on häs­ti pai­gas, kuid se­da ha­kib hul­lu­meel­ne rütm, mil­le loo­vad plas­ti­li­sed ku­jun­did, mäng hääl­te ja ese­me­te­ga. Koos pub­li­ku­ga min­nak­se pi­ka­le ja iga­va­le tee­kon­na­le Tšeh­ho­vi ka­rak­te­ri­tes­se. Tu­le­mu­seks on ma­sen­dus luh­tu­nud elu­dest.

Ent pa­ra­dok­saal­sel moel on pub­lik ra­hul ja õnne­lik. Või veel – la­val on näit­le­jad, kes on sä­ra­vai­mad täh­te­de seas. Alek­sei Pet­ren­ko män­gib kam­mer­tee­ner Fir­si, te­hes sel­lest tä­hen­dus­rik­kast pi­si­rol­list vaa­ta et kesk­se te­ge­la­se. Ljud­mi­la Mak­sa­ko­va on Ra­nevs­ka­ja, kan­des en­das aad­li­ku pee­ne­tun­de­li­sust koos kõlbe­li­se laos­tu­mi­se­ga. Rol­lid on võim­sad, ja mit­te ai­nult tun­tud staa­ri­del. Küllap on aga staa­rid see komp­vek, tä­nu mil­le­le pub­lik ta­lub Nek­rošiu­se tu­le­ta­tud Tšeh­ho­vi-ma­sen­du­se kar­mi sõnu­mit. Küllap nee­la­tak­se nii al­la ka as­ja po­lii­ti­li­ne pool.

Fes­ti­va­li­del po­le mõtet män­gi­da ta­va­list teat­rit. “Kir­siaia” enam kui nel­ja­tun­ni­ne mam­mut­la­vas­tus sin­na al­la kind­las­ti ei käi, see­ga sai tä­na­vu­ne Kuld­ne Mask vää­ri­li­se punk­ti.

Kuldne Mask

“Kirsiaed”

L: Eimuntas Nekro·ius

O: Ljudmila Maksakova, Vladimir Iljin, Mihhail Truhhin jt

18. ja 19. oktoobril Vene Teatris