Kirjanike Liit - kellele ja milleks?

1. Eesti Kirjanike Liit (edaspidi EKL) omab praeguses Eesti ühiskonnas kindlasti teatud sümboolset positsiooni ja mitte ainult oma liikmete jaoks. Tõsi, seda positsiooni on raske määratleda, kollektiivse mälu ja reaalse hetkeolukorra vastasmõjul tekkivad nägemused EKL-i rollist on sama kirjud kui ühiskond, milles EKL eksisteerib. Näide – internetis võib kohata lausa moodsaid konspiratsiooniteooriaid, kus EKL mängib deemonliku repressiivorgani rolli: kontrollitakse kirjastusi ja hoitakse käpa all rahavoogusid. Ka selline negatiivne pilt annab märku EKL-i sümboolsest kapitalist: tegemist on institutsiooniga, mis kõlbab täitma Suure Teise kohta.

2. Majanduslikule, esemelisele kasule orienteeritud ühiskond ei mõista pahatihti loomingulise tegevuse loogikat. Kui vaadata pisut kitsamalt, siis kirjandusse kiindunud inimesena on omalt poolt raske mõista, kuidas on võimalik keel, s.t suhtlemine ilma kirjanduseta selle keele foonil.

Kirjandus kujutab endast seda elulist vahekihti, vaimset huumust, mis ei lase kõnekeelel vaesestuda ja kirjakeelel kivistuda. Kirjandus on see, mis annab meie keelele liikuvuse, elastsuse, võimaluse hingata. Tõsiasi, et kirjandusest imbub iga-päevasesse keelekasutusse sõnu ja väljendeid, kujutab endast lihtsalt jäämäe tippu. Kuigi mõni mees teatab uhkelt, et ta pole aastaid raamatuid lugenud, vean kihla, et kui tema keelekasutust jälgida, leiab sealt tahtmatuid tsitaate ja väljendeid piiblitõlgetest Lutsuni, Tammsaarest Kivirähkini.

Kindlasti ei pea kirjandus kuuluma iga inimese prioriteetide hulka. Kirjandus on lihtsalt üks viis mõtelda. Mõtlemine on aga tõesti paratamatu, sellest ei pääse ka kõige ekstravagantsem ainelise heaolu apologeet. Kuid kindlasti olen vastu seisukohale, et kirjandusest on vähe kasu. Sel juhul on ka kõnelemine kasutu ja inimühiskond peaks piirduma keelega, kus on ainult mõned sõnad, mis viitavad objektidele, mis parasjagu käe-jala juures; keelega, kust puuduvad sõnad, millel pole empiirilist vastet. Kuigi “karta” on, et ka sellise keelega, ka sellises keeles hakataks looma ilukirjandust.

3. Kui kaaluda EKL-i rolli kultuurielus, siis siin tuleks teha mõningast vahet loovisikul ja loomingul. Loomulikult pole nad selgelt lahutatavad: loovisik loob. Kuid kui mõni ametnik väidab, et milleks loovisikule mingi toetus, kas või siis seaduse näol, et saagu ise hakkama, siis minu jaoks on selline seisukoht lähedane väitele, et mis me seda ema ikka toetame, küll laps ise üles kasvab. Sest küsimus pole minu jaoks eelkõige loovisikus, kirjanikus; vaid loomingus, kirjanduses ja üldisemalt “Eestiks” nimetatava semiosfääri vaimses olekus, vaimses jätkusuutlikkuses. Loovisik satub lihtsalt olema see inimene, kes loob. Kuid osa loomingust võib muutuda suuremaks ükskõik kui (eba)atraktiivsest loovisikust endast, sellest võib saada meie mõtlemise osa, tunnetamise foon. Teisalt aga on praegusel hetkel üsna tähtsusetu, kas näiteks Gailit oli ebameeldiv kaaskodanik või ei, see pakub huvi mõnele pühendunud kirjandusteadlasele. Olulise(ma)ks jäävad ikkagi Gailiti raamatud. Nii ka kaasaegsete kirjanikega – muusikutega, näitlejatega, kunstnikega. Loomeliit peaks aitama eelkõige tõhustada loomingu jätkusuutlikkust.

Seega – EKL-i ülesanne pole võtta sõna ühiskondlikes küsimustes, seda saavad teha ainult tema liikmed. EKL-i sekkumine on mõeldav ainult väga laiahaardelistes küsimustes, mille puhul oleks kindel konsensus tema liikmete vahel. Paraku saab ka kohe pärida, mida peetakse silmas “laiahaardelisuse” all. Näiteks Euroopa Liidu osas ei ole EKL-i liikmete vahel kindlasti üksmeelt. Ja kindlasti ei peaks EKL püüdma seda üksmeelt tekitada.

4. Iseendastmõistetavad asjad on keerulisimad. On kohe vaja ära märkida mõte, mis tegelikult selgitamist ei vajaks: EKL-i kuulumine ei tee üht kirjanikku veel paremaks kirjanikuks, kuigi EKL-i olemasolu võiks aidata parandada eesti kirjanduse kvaliteeti, tuntust ja olulisust. Eestis elab ja töötab mitmeid andekaid ja populaarseid kirjanikke, kes pole EKL-i liikmed. Eesti kirjandus on kordi suurem kui EKL ja see on igati tore.

EKL-i liikmeks saab juhatuse otsusega. Juhatuses on 11 liiget, igaühel neist oma kindel platvorm ja maitse. Minu isiklik arvamus on, et EKL-il pole mõtet püüelda mingi abstraktse eksklusiivsuse poole, pole mõtet mängida “ühiskonna eliiti”. Ühelt poolt põhineb selline seisukoht veendumusel, et kirjanik, kelle looming mulle ei meeldi, ei pruugi kaugeltki olla veel halb või vähe oluline kirjanik. Kindlasti ei meeldi nii mõnelegi EKL-i liikmele ka minu vähene looming. Seetõttu ei saagi ma aru näiteks Wimbergi “tervemõistuslikust” vihapurskest Kadri

Kõusaare võimaliku liikmestaatuse vastu.

Siit järgmise kihini, mis viib tegelikult ka kõnealuse arutluse algusse. Ühelt poolt, sümboolse asetatuse, “nimetuse” järgi, ma ju tõesti esindan EKL-i liikmeskonda. Küsimus on siiski keerulisem, see seisneb mandaadi (EKL-i esimees) ja seda kandva, mandaati justkui reliikviana hoidva üksikisiku (J.K.) vahelises pinges. Hetkel arvan, et kõige paremini õnnestuks EKL-i liikmeskonna esindamine sellest just osaliselt loobudes. Mu valik on esindada sisulistes küsimustes siin ja praegu ainult iseennast. Sellise valiku taga ja ees on selge tõsiasi, et loomeliidu esimeheks olemine ei tohiks põhjustada seisukorda, kus esimehel oleks raske, kohati lausa võimatu rääkida kaasa loomeliidu tegevusvaldkonna sisulistes küsimustes, tähendusrikkalt vaikida, diplomaatiliselt tühi olla. Eesmärk on just kaasa rääkida, olla protsessi kaasosaline.

Võimalik, et nii mitmedki kolleegid kortsutavad mu praeguse jutu peale kulmu. Kuid siin avaldubki asja sügavam olemus. Kellelgi pole mõtet püüda rahuldada kõiki soove ja maitseid, kuigi iseenesest oleks see ju igati ilus ja tänuväärne. Teisalt usun jällegi ka võimalusse viljakalt ja kasulikult mitte nõustuda, vaielda, diskuteerida: ka see on mõtlemise üks tõhusamaid väljendamisviise. Ühelt poolt usun seega sisulisse polüfoonilisusse, teisalt aga ajendab mind soov tajuda polüfoonias harmooniat.

5. Kui nüüd solidaarsuse võimaluse juurde naasta, siis teisalt: kas peakski otsima seda, mis tegelikult niigi kusagil varjus ilmnemist ootab? Tajusin EKL-is pesitsevat abstraktset solidaarsuse jõudu just Mall Kaevatsi juhtumi puhul, kus kafkalik maailm avanes reaalsemast reaalsemana bürokraatia vallas pisieksimuse sooritanud ametniku suhtes. Just Kaevatsi kolleegide vabatahtlikult avaldatud toetus osutus absurdses ja luupainajalikus olukorras vahest üheks harvaks õlekõrreks. Kui nüüd keegi arvab, et ma tahan lõpetada oma kolleegi kaitsmisega, siis tegelikult on minu jaoks küsimus laiem. Tegelikult ei seisne see Mall Kaevatsis, vaid süsteemis, mis teda ikka veel jahvatab. Selles süsteemis või süsteemi vahetus läheduses elavad kõik Eesti Vabariigi kodanikud, loomeliidu liikmed või mitte. Tahaksin küsida: mis võib saada inimesest, kelle selja taga pole temaga solidaarset jõudu, institutsiooni?

Me elame riigis, mille poliitilised juhtjõud on tõmmanud võrdusmärgi parteipoliitika ja/või bürokraatia ning teisalt riigi või lausa ühiskonna vahele. Ühiskonna üks edumeelsemaid väljundeid või nähtusi aga peakski olema ühiskondlike tegevuste ja mõtlemisviiside rohkus, mis seisneb aktiivses ja mitmekesises kodanikualgatuses. Minu jaoks väljendub just selles praeguse EKL-i nime taga avanev sügavam olemus. EKL-is peitub maailmavaateline alternatiiv, õigemini: maailmavaatelised alternatiivid. EKL-il on võimalused neid alternatiive aidata ja hoida, olla vaimne reservaat. Kuidas see reaalsuse välja näeb, on juba pikema töö ja diskussiooni(de) küsimus.