Kirjanik aetakse teatrist välja

Kui käia teatris silmad, kõrvad kinni, otsida pelgalt kavalehelt kirjaniku nime ja keelduda vastu võtmast, mis loodud - ainult siis saabki ajada sellist juttu nagu Laasik.
Ilmne on, et Kriitik on läinud teatrisse tugeva eelarvamusega, võibolla juba valmiskirjutatud tekstiga.
Tundub, et ka etenduse ajal kohendas ta mõtteis oma teksti, seetõttu lugu jälgida ei suutnudki. Ja kui saal lõpus püsti seistes aplodeeris, istus Kriitik mornis üksinduses, käed rüppes - tema hoiak olgu selge veel pliiatsit kätte võtmata!
Kriitiku lapsikuvõitu süüdistus ("teater maksab kätte"?)
on täiesti arusaamatu. Koostegemise tahte läbi on sündinud viimasel ajal mitu eesti teatripilti elavdavat, rikastavat ja uuendavat tükki. Seda kõnekamat, et inimesed räägivad ise end puudutavail teemadel. Mis saab Kriitikul selle vastu olla? Eriti, kui eesti kirjanikke-dramaturge ekspluateeritakse AMMU üle nende jõu (mida ilmestavad eelmisel suvel esietendunud nö rahvakirjanike algupärandid kõige paremini - aga samas ei saa neid haltuuramaigulisi aretusi ainult kirjanike kraesse ajada, neilt ju nõuti, neilt ju telliti - ja laasikute meelest ainult niimoodi saabki, niimoodi tohibki teatrit teha). Ka maailmaklassikat leiab eesti lavalaudadelt küll. Seetõttu on täiesti arusaamatu süüdistus, et kirjanik kusagile tõrjutud on. Või on Kriitikul endal mõni ärapõlatud näitemäng sahtlilaudu kõrvetamas? Või - mis oleks küll kõige kurvem... - Kriitik lihtsalt südamest vihkab teatrit. Vihkab, kui see areneb, leiab end uutes vormides, uues lähenemises - ja puudutab ikka.
Või on Kriitik lihtsalt väga rumal?
Selle viimase kahtluse kasuks räägivad mitmed tema varasemadki arvamusavaldused, sealhulgas üks juba kommenteeritud tekst.

http://www.no99.ee/tekstid.php?event_id=30

Mul oleks küll kahju, kui see tükk kellelgi selle loo tõttu nägemata jääks.

sügava kurbusega Kriitikule mõeldes. Etendus puudutas. Soovitan väga.

Minu meelest oli Peavahetus t2pselt k6ikidele sellistele meestele nagu Kriitik Andres Laasik. Pea vahetust ei toimu, kui syda pole natukenegi avatud. Ja seda, et meedias lastakse r22kida ja v6etakse arvamusliidrite p2he inimeste juttu, kellel mitte miski pole avatud, teeb meie yhiskonna haigeks. Inimene, kes on suuteline k2ed risti rinnal yleoleva irvitusega pealt vaatama, kuidas teine inimene pyyab talle silma vaadates ;oelda, et oleme palun yksteise vastu avatud ja kuulame teineteist ja m6tleme koos, kuidas meil oleks k6ige parem siin maailmas elada, on vist v2ga kurb inimene. Ja parem on kui sellised inimesed j22vadki pigem enda kapslisse. Lasta levitada sellist mentaliteeti ajakirjanduses on minu meelest kuritegu. Yhes v6ib kindel olla - inimene , kes selle artikli kirjutas, ei saanud mitte yhestki asjast aru, mida selles etenduses r22giti. Kahju, et lastakse inimesel kirjutada, kui ta ei ole tegelikult yldse millestki aru saanud.

Mul oleks kahju kui Andres Laasik viimasel ajal veel ylds e midagi kommenteeriks.

Igal inimesel on õigus oma arvamusele, on ikka ja alati ehmatav, kui arvamust esitatakse faktina. Ja hästi üllatav on, kui arvamist võib tõlgendada pahatahtlikuna. Siis valefaktina ja see on kvalifitseeritav kurja tegemisena.
Toon esile minu hinnangul kellelegi haiget tegevad-alandavad laused:

Tsitaat: „Hää teatrimaterjal pole ilmast otsa saanud, miks siis peab vaatajate ette tulema nikerdustega oma hingeelust“
Kui artikli autor on juba mõistnud, et keegi jagab oma hinge ja sinna kogunenud valu, siis tahan hüüda, et ei ole võimalik, et seda on võimalik halvustada/alandada: sõnale „nikerdus“ antud kontekstis on raske leida muud tõlgendust, kui halvustavat/alandavat.


Tsitaat: "Kõnealuse puhul see ükskord ei kehtinud. Tema suutis Shakespeare’i teksti nii kokku traageldada, et ka igasugune draama kompilatsioonist minema lendas. Kuidas ta küll selle saavutas?!"
Jutt on vist aasta tagusest lavastusest, mis leidis nii tunnustavat tagasisidet (näiteks KesKus) kui ka kriitikat (näiteks Sirp). Tegemist oli lavastaja suuna üliõpilase diplomietendusega. Kuidas on põhjendatud selle etenduse halvustamine nüüd. Kas on jäänud ütlemata asju õigel ajal ja kohas? Kas on autoril jäänud ütlemata asju Kellelgi Muule teatrimaal?

Tsitaat: "Mängima on kutsutud parimad südametemurdjad, kes meil võtta on: Märt Avandi ja Priit Võigemast." Jätab pealiskaudsuse tunde Andresest või halvemal juhul pahatahtliku: igalt poolt saab lugeda, et selles etenduses mängivadki kõik Rapla jõud. Mis vajadus on tuua teksti – vähemasti minule mõjuv - irooniline/sarkastiline silt näitlejate kohta

Kirjeldab selline arvamuse vahendamise viis tervikuna küll artikli autorit ennast: on ta siis andekas ja haiget saanud - kibestunud, valesti mõistetud, ohjeldamatusest alateostunud või mida küll veel võiks omistada teoreetiliselt, tegelikkuses ei tunne Andrest.

Kuid just sellest lavastusest saaks ta vastuseid kindla peale ka oma elule. Milline võimalus siis nüüd vähemasti esimesel korral jäi kasutamata. Julgustan heatahtlikult uuesti vaatama minna. Tegelikult ka.

Keegi on kurb temast=Kriitikust ja eelpool olevaist kommentaaridest kumabki nagu jõuetust selle vägeva vastu, kes saab sõna meedias. njah... inimestele võib olla trükimustal öeldu tõesti mõjusam, kui oma kogetu. Või seatakse see vähemasti kahtluse alla. Või pisendab see saadud puudutatust. Halvemal juhul vähendab see näitlejate rõõmu mängust ja veel halvemal juhul toodab uusi Andreseid. Vaat, mis aretused.

Suurepärane materjal ja suurepäraselt mängitud. Ja milline muusika. Milline koor. Siis selline arvamus ka. Kõlab nagu fakt. Las siis kõlada vastukaaluks. /16.mai etenduse põhjal/

Eelkõnelejad on kõik tähtsa õnneks juba ära öelnud, tahaks lihtsalt näidata, et meid on veidi enam kui neli:)
Eriti kurb on see, et kuna nähtavasti mitmele etendust näinule mõjub see arvustus vägagi häirivalt, ei saa nad seda jätta ainult endasse ning peavad jagama teistega, mis omakorda tähendab lehele rohkem lugejaid ja niimoodi jäävad väljaannetesse "Laasikud" alati maailma kõige ilusamaid asju oma kibestumusega kokku määrima.

Viibisin ise esietendusel ning sain suurepärase elamuse. Kõige rohkem puudutas minf tekst ehk dramaturgiline materjal. Milline suurepärane näitekirjanik Uku on, mõtlesin teel kodu poole. Kahjuks ei ole kõigil samad mõtted ning see on normaanegi, et kõigile ei pruugi kõik meeldida. Aga väita seda, et Eesti Teater on kriisis ning madalaseisus on täielik lausvale. Olen viimasel ajal näinud suurepäraseid lavastusi nii Eesti Draamateatris, NO99s, Von Krahlis kui ka Linnateatris. "Pea vahetuse" esietendusel arutasime kambakesi, et vaata kui huvitav, Eestis on majanduskriis, aga teatril läheb väga hästi. Viimasel ajal on sündinud suurepäraseid lavastusi ning "Pea vahetus" nende hulgas. Loodan, et pealiskaudne lugeja ei jäta nüüd etendusele minemast. Mina soovitan väga kõigile, kiidan teksti ning Ukut, näitlejaid ja koori. Edu Eesti teatrile!

Sõbrad, ärge selle Laasiku pärast liigi elevile ka minge. Mees teeb oma tööd nagu paljud laisad ja hoolimatud intellektuaalid, keda toimetustes ikka leidub.
Laasiku laiskus väljendub selles, et kultuuriajakirjanikuna laiatarbe lehe „Päevaleht“ juures teatriuudist treides jättis ta lihtlugejad põhilises teenindamata – ei viitsinud kaardistada vaadeldava etenduse kaht kõige tähtsamat parameetrit – teemat ja vormi. Isegi kui etendus sulle isiklikult ei istu pead professionaalina etenduse need küljed ära tabama ja lugejateni tooma - see on lühiülevaate koostamise kohustuslik miinimum. Pärast seda võib minna hinnanguliseks ja nagu laasikutel tihti juhtub – hoolimatuteks loojate suhtes
Laiskust ravib töö, hoolimatusega on keerulisem.

Khm.

Pole etendust näinud, aga see kuidas Laasiku kallale viskuti on nähtus omaette. See on märk teisitimõtlemise võimatusest meie noores teatris ja kunstis (kujutavaks ei saa seda nimetada) üldse. Ei taha muud öelda kui, et noored hundid oskavad murda. See on noore, verisulgedes kunsti ja röövkapitalismi tunnus.

Ma ei ole sellega päri, et anda hinnang ilma etendust nägemata. Usun, et kaaluksite oma sõnu ja ehk väljendaksite samuti arvustuse suhtes kriitilist meelt. Või ka mitte. Laasik on tark ja kogenud teoreetik ja ega seal olnudki vaid negatiivne, kuid mind ka riivas selle arvustuse toon. Ma olen selleski kindel, et midagi halba ei soovinud ta. Mõlemad soovivad head, nii Uusberg kui Laasik. Aga kokku ei kõla. Sellest etendus räägibki - kokkukõlast. Ka Vanade-Noorte. Kui vähegi võimalik, vaadake etendust ja kuulake. Avatult. Noor soovitab:)

vastan vastajale
Ma pole etendust kui nähtust veel hinnanud.(jõuan veel) Ma hindan no-teatri friikide stiili ja hinne on kehvapoolne.
Elu ei õpi tundma ainult läbi teatri. Elul on muidki väljendusvõimalusi, aga et seda näha peab käima ka väljaspool teatrit. Meie teatrid upuvad enesekiitusse. Võta üks ja viska teist..... Kui arvate, et see kiitus aitab siis laske edasi mäest alla. Aga mägi lõpeb otsa ja mis siis saab...?

mõistan, et ei olnud konkreetselt selle etendusega seotud Teie reaktsioon. Ja see lavastus ei ole ka otseselt NO-ga seotud, seda saab näha küll seal, kuid tegijad on autonoomsed ja kindlasti suuresti erineva keelega NO-stiilist. Kahju, et see arvamuse ruum mõnes mõttes lõpeb. Isegi imestan, et siia ikka veel vaatasin:)kuid loodan, et muudate meelt selle etenduse järgselt. Või rohkem küll seda, et saate puudutatud. Avatult ikka.

Pole veel väga kaugel ajad, kus kriitik käis enne arvustuse kirjutamist etendust vaatamas mitmeid kordi või vähemalt kaks. Mõtles. Ja siis ütles. Peale Reet Neimari lahkumist pole ka väga palju neid inimesi, kes hurjutaksid ka kriitikuid ja teoreetikuid, inimesi, kes ise kunagi lavalaudadele pole astunud, ometi näivad omavat suurepärast peavahetust inimestega, kes seda päevast päeva teevad.

Arvamusi on igasuguseid ja maitseid ka. Aga ülbust ja pealiskaudsust ei tohiks siiski minu meelest tolereerida. Noored hundid oskavad murda tõepoolest. Võib-olla tõesti liiga suure innuga, ju tunnevad end isiklikult puudutatuna. Eesti teater enekiitlusesse minu meelest ei upu. Aga kui on hästi, siis võib ka minu meelest öelda, et on hästi. Ei ole vaja kanda nõnda kaua Nõukogude mentaliteeti ja eeldada, et kui kiidetakse, siis läheb käest ära. Võib-olla kasvavad head lapsed ikkagi vitsata. Igaks juhuks regulaarselt peksa anda pole ka vist parim mõte. Kui noorem põlvkond ulatab käe, siis vanem põlvkond võiks selle ikkagi vastu võtta. Kui liiga kaua vastu näppe lüüa, siis ükskord enam ei ulatata. Noored löövad vanadelt jalad alt nagunii, sellest ei pääse keegi. Hea kui on kedagi, kes pärast ka püsti aitab.

Minule tükk meeldis ja tegemist oli mu meelest tugeva kirjandusliku tööga. Kirjanik oli teatris täiesti kohal.


Kõike head soovides,

P.T.