Kirjanik aetakse teatrist välja

Teosel pole häda midagi, tuletab väga kunsti meelde. Mängima on kutsutud parimad südametemurdjad, kes meil võtta on: Märt Avandi ja Priit Võigemast. Laval on kenasti laulev koor ja mängitakse pilligi. On jupike mõtestatud aega ja ruumi, nagu teatris olema peab. On ainult üks häda: pole näitemängu.

Võiks ju küsida: mida siis mängitakse ligi kolm tundi? Avandi ja Võigemast loobivad kalambuure, nii et ongi naljakas või vaimukas, natuke muusikat ja osavalt väljapeetud pause – ja saabki selle aja täis.

„Pea vahetus” pole praeguses eesti teatris erandlik tükk. Nüüd on moodne teha teatrit ilma näitekirjanikuta. Midagi ise välja nuputades. Üksi või kambakesi. Kirjanik on teatrist minema saadetud.

Teater maksab kätte

Eks eesti teatril ole tõesti olnud pikka aega see häda, et ta on olnud pelgalt kirjanduse ripats. Sõna võim on laval olnud suur ja muud vahendid taandarenenud. Kas kirjanik on nüüd  kättemaksuks küüditatud? Teatri tormiline vabanemine kirjanduse kütkeist?

Tõsi – teatri kui sellise seis pole praegu kiita ja jutt teatrikriisist kestab. Sünteetiliselt sündiv teatrikunst vajab lisaks olemuslikult hädavajalikule näitlejaloomingule seda, et kaasa lööksid ka teiste kunstialade esindajad. Ja kui ka üks jääb puudu, paistab kaotusseis laval tõenäoline. Iga liitlane kulub marjaks ära, vaenlasi on niigi palju.

Kirjanikud pakuvad praegu oma abi päris lahkesti. Mitu Madis Kõivu näitemängu on veel tegemata. Mart Kivastiku võrratu „Käsu Hansu ajalootund” lebas mitu aastat sahtlis, enne kui Ingomar Vihmar selle tänavu suveks Viinistul teha võttis. Rein Raual on mitu näitemängu, mis pole lavavalgust näinud. Rääkimata laiast ilmast, kus igal aastal kirjutatakse tuhandeid uusi, mille seast mõnigi võib olla just see õige.

Hää teatrimaterjal pole ilmast otsa saanud, miks siis peab vaatajate ette tulema nikerdustega oma hingeelust? Ah-jaa – alati võib veel klassikat pea peale pöörata, see on ka huvitav. Kõnealuse Uku Uusbergi puhul see ükskord ei kehtinud. Tema suutis Shakespeare’i teksti nii kokku traageldada, et ka igasugune draama kompilatsioonist minema lendas. Kuidas ta küll selle saavutas?!

On alust oodata, et põhjendatud lavastajaambitsioonidega võluv näitleja Uku Uusberg saab ükskord kirjanikuks. Et ta leiab elust enesest tõsise teema ja valab selle draamavormi. Täiesti võimalik, sest dialoog lausa lippab ta käes ja vaimukusi puistab ta nagu käisest. Täiesti on põhjust oodata.

Esietendus

„Pea vahetus”

•• Autor-lavastaja Uku Uusberg (Draamateater), Rapla

•• Helilooja Pärt Uusberg (Georg Otsa muusikakool), Rapla

•• Osades Märt Avandi (Draamateater), Rapla; Priit Võigemast (Linnateater), Rapla

•• Kammerkoor „Head ööd, vend”

•• Esietendus teatris NO99 13. mail