08.03.2012, 01:00
Kett lõppes, elu läheb edasi
Linnateater mängib kiirsöögikoha lõpupidu, kuhu põikab viimasel hetkel sisse Arvo Pärdi tegelaskuju.
Uus eesti näitemäng, Paavo Piigi „Keti lõpp” räägib Tallinna Linnateatris ajalisest ja ajatust. Mahajäetud kiirsöögikoha viimaste päevade juhtumistes on praeguse Eesti toppama jäämise peegeldust. Siin on olemas töötu ülekvalifitseeritud humanitaar, kelle abitu eneseleidmise püüde mängib laval välja Alo Kõrve. Siin on protestivaimu täis luuletaja (Veiko Tubin), kelle avalik esinemine kogub null vaatajat. Siin on püüdlik ja tahtmist täis söögikoha teenindaja (Evelin Võigemast), kes saatusele alla vannub. Siin on tuulepea neiu (Sandra Uusberg) ja jänesenäoga piigad (Elisabeth Tamm ja Sandra Uusberg), kelles võib ära tunda tänapäevaste noorikute kerglased variandid. „Keti lõpp” võib olla teos, mis näiteks paarikümne aasta pärast tekitab lugejas mõistmise, et ahah, selline siis oli elu Eesti Vabariigis kaks tuhat ja tosin aastat pärast Kristuse sündi. Nähtuna läbi Paavo Piigi kunstnikupilgu. Selline päeva kinnipüüdmine on kahtlemata väärtus, sest näitemängus ja ka Linnateatri lavastuses on seda tehtud peenetundeliselt. „Keti lõpus” pakub ka ajatuid teemasid. Ajatu on Mehe (Andero Ermel) ja Naise (Elisabeth Tamm) armukadeduse ja -piina mäng. Näitlejapaar mängib maha moodsa lühiversiooni Strindbergi „Surmatantsust”, kusjuures olukorra ja publiku nüansid loovad siin teise plaani, mis on seoses pealkirjas mainitud teemadega. Seda kõike on näitlejate kokkumängus kenasti rõhutatud.