KERTI TERGEM: Kurt Vonneguti romaan liiga suurte ajude traagikast
##Romaan “Galįpagos” on Trout juuniori evolutsiooniteooria dekonstruktsioon ajanihkega miljon aastat. Teisisõnu on tegu katkendatud jutustusega ärajäänud “Sajandi loodusreisist”, kusjuures loo jutustaja on sündmustiku hargnema hakates juba surnud. Selguse mõttes on darvinistliku tärnikesega tähistatud needki tegelased, kes peatselt hinge heidavad.
Anne Franki moto all
Lühidalt: seltskond, kelle hulka kuuluvad inimsööjaplikad kanka-bono hõimust, rase jaapanlanna, kes sünnitab üleni karvase tütre, pime neiu ning ainsa elus mehena aarialasest laevakapten, leiab end Noa laevast ning paneb lesestunud õpetajanna kavaluse abil aluse uuele inimsoole.
“If a sperm is wasted, God gets quite irate,” laulaks selle peale Monty Pythoni seltskond, kes on samuti üritanud igatepidi lahata elu mõtet. Ilmselt peabki Vonneguti tõeliseks nautimiseks olema huumorimeel sarnaselt arenenud, sest muidu võib see natuke liiga suure aju poolt sünnitatud lugu tunduda lihtsalt tobe.
“Galįpagost” peetakse a priori meesteraamatuks. Oma kõik-on-veel-ees narratiivi poolest ta seda kahtlemata ka on. See teksti hakitus ja paljulubavus, mis lõpuks ikka lõdvaks vajub nagu väljaveninud püksikumm. Või loeme siis niisugust stiilinäidet (lk 244): “Emane, kelle Kamikaze oli allika juures kinni püüdnud, oli Dirno, tema lihane tädi, kes ei olnud enam lapsekandmise eas. Aga Kamikazel oli ükskõik. Nad paaritusid sellegipoolest.
Nooremana oli ta paaritunud isegi merilõvide ja kotikutega ...”
Ei maksa siiski teha järeldust, et selle romaani näol on tegemist valdavalt allpool nabapiiri kulgeva loodusreisiga. Kurt Vonnegut võtab lihtsalt pilgata kõike inimpärast ja teeb seda justkui inimese enda pärast, valides raamatule motoks Anne Franki lausungi: “Kõigest hoolimata usun ma siiski, et inimesed on oma südames head.”
