Kerouaci “Teel”: autsaiderite kultusromaan 50-ndatest tänaseni

Ööl vastu 5. septembrit 1957 läksid Kerouac ja tema tolleaegne girlfriend, algajast kirjanik Joyce Johnson, ostma New York Timesi numbrit, mille rubriigi “Timesi raamatud” arvustaja Gilbert Millstein polnud Jack Kerouaci teise avaldatud romaani kiitmisel kitsi, kuulutades selle uue põlvkonna tähtteoseks. USA ja mitte üksnes jänkidemaa kirjanduslugu on kriitiku õigeks mõistnud. Allakirjutanu luges “Teel” katkeid esimest korda Tartus Gogoli raamatukogus maailmakirjanduse Ïurnaalist Inostrannaja Literatura kuuekümnendate keskpaigas. Eesti keeles on romaan kättesaadav alates 1996. aastast Peeter Sauteri heas tõlkes (nüüdseks on kordustrükkki ilmunud).

Olgu kuidas on, aga sellel neljapäevasel septembrihommikul äratas Kerouaci telefonihelin, mis kuulutas ta kuulsaks ning (erinevalt Byroni “Childe Haroldi” läbilöögist) allakäigutee alguses seisvaks. Küsimus oli selles, et kriitikuid ega meediat ei huvitanud sendi eestki see, kes oli ja kuidas kirjutas kirjanik Kerouac. Üldsust huvitas üksnes biitpõlvkonna elustiil kui selline ning generatsiooni üks markantsemaid esindajaid ei pakkunud kirjanikuna veel mitte kellelegi huvi. Ei stilistina, ei uue spontaanproosa ega ka skitseerimistehnika loojana. Ometi oli Kerouac oma esikromaani “Väikelinn ja suurlinn” (1950) avaldamisest saati tootnud põhiosa oma Ameerika saagast – üle poole tosina teose, mis lubasid teda hiljem tituleerida Prousti-laadseks Ameerika proosa ülempreestriks.

Hittraamatust algas allakäik

Kerouac oli “Teel” üllitamise ajal 35-aastane. Ta oli tegelenud noorukieast alates meeletu kirjutamise ja veel meeletumate avaldamisraskustega. Pärast “Teel” ilmutamist tal avaldamisega probleeme ei olnud, ent tekkisid kirjutamis- ning elamisraskused. Mis tähtsust sel on, et Kerouac kihutas seitsme aasta vältel kui tuhknai mööda Ameerika maanteid idakaldalt läänerannikule. Või sellel, et “Teel” valmis legendaarsel rullpaberil kolme nädalaga. Tähtis on see, millele ma ammu-ammu püüdsin viidata Vikerkaare artiklis “Beat Generation elik Patused Pühakud” (6/1990): “Vahetult “Teel” ilmumise järel samastab press Kerouaci Dean Moriartyga (kelle prototüübiks oli hoopiski Neal Cassady), mitte Sal Paradise’iga, ning nõuab vastust kõige biit-põlvkonda puudutava kohta. Kuid Kerouac kõlbas biitelu pahede advokaadiks küll kõigist kõige vähem. Ning kui “Ulg” pani aluse Ginsbergi seni kõigutamatule kirjanduslikule karjäärile, siis teise biitkirjanduse tippteose “Teel” ilmumine sai Kerouaci kui kirjaniku allakäigutee nurgakiviks.

Õnneks oli Kerouac nende venivate aastate jooksul, mil ta ootas “Teel” ilmumist, üsna palju sahtlisse kirjutanud. Vastasel juhul oleks ta kirjanduslik kuhtumine olnud tunduvalt varasem kui füüsiline kadu. Ometi tuleb Kerouaci 1961. aastal kirjutatud ning järgmisel aastal ilmunud “Big Suri” lugeda biitliikumise luigelauluks. Narkootikumide varjamises süüdistatuna arreteeritakse Neal Cassady. Ta saab karistuseks viis aastat ning Kerouac on süümepiinus, et romaanis “Teel” ning mujalgi on ta tõesti liiga avameelselt, lausa näpuga-näitavalt kirjeldanud Dean Moriarty narkootikumitarbimist, keda kõik nüüd juba Cassadyga samastavad. Ehkki Neal Cassady asub pärast vabanemist Ken Kesey Merry Pranksterite psühhedeelilist bussi roolima ning loovima jõudu koguvas hipikultuuris, on biitmüüdi põhiheerose prototüübi ning selle looja maise kulgemise ette langemas tõkkepuu. 1968. aasta veebruaris sureb Neal Cassady Mehhikos raudteeliipreid lugedes alkoholi ja droogide üledoosi, 21. oktoobril 1969 lõpeb Jack Kerouaci alkoholilembus letaalselt. R.I.P.”

“Teel” kirjutamisega leidis Kerouac talle ainuomase hääle ning selle, millest kirjutada – oma ja mitte ainult oma kohast autsaiderite Ameerikas. Üks esimesi Kerouaci uurijaid ja ühe tema biograafia autor Ann Charters on sellele leidmisloole palju aega ja vaeva pühendanud. Üksikasjalikult on peatutud “Teel” lõppvariandini jõudmisel. Allen Ginsberg küll väidab ühes oma üles-astumises, et neid alg- ja vahevariante, mida Charters valgustab, polnud sugugi nii palju.

Rännak kui sisekaemus

Hiljuti vilksatas pressis teade, et välja peaks antama mingi algvariant “Teel” poolsajandi juubeli puhul. Ginsbergi Chartersit süüdistav lähenemisviis võib, tõsi küll, johtuda Kerouaci geiprobleemi käsitlusest, mida kirjanik olevat oma algteksti redigeerimisel (Chartersi järgi) mahendada püüd-nud. Mulle isiklikult tundub, et geiküsimus lihtsalt ei huvitanud kirjanikku.

Kerouaci huvitas tõenäoliselt see, et ta ei suutnud oma teoste ega eluga tõestada, et biitnikud olid põhiolemuselt religioosne põlvkond. Ometi on üks tema ametivendi John Clellon Holmes (kellega tal ka mitte just kõige lihtsamad suhted polnud) tõdenud, et romaani “Teel” kangelased on tegelikult otsingul ja see otsing on vaimne otsing. Ehkki nad kihutavad kontinendi ühest otsast teise ja tagasi, kujutab nende rännak endast tegelikult sisekaemust. Rikkudes nii moraalseid kui ka legaalseid reegleid, oli selles vaid lootus leida kuskil mujal (võib-olla teispoolsuses) usk.

Tõlkijalt            

Peeter Sauter

“Teel” tõlkija

Ega ma ei saa päris hästi aru, miks ja kuidas sellest pisut igavapoolsest jorutekstist siuke kultusteos on saanud. Pisut saan.

Kui ise satun kehvapoolset lugu kirjutama, siis tuletan endale aeg-ajalt meelde, et töötab ja südamesse läheb ainult siiras ja aus tekst. Nagu Kerouac. Isegi kui tal on sada viga juures, mida “On the Roadi” uurides ja puurides pole keeruline avastada. Kus on kompositsioon, tegelaste väljajoonistamine, dramaatika, puändid, pinge kasvatamine, intriigid? Noh, midagi ehk on ka. Aga kogu see literatuuriatribuutika kaotab tähtsuse, kui sa saad aru, et Kerouacist voolab välja siiras eluelaan ja pauer, ja lugedes lülitad ennast laadima nagu tühjakssaanud akuga telefoni vooluvõrku.

Paraku järgneb maniakaalsele faasile alati depressiivne. Ja ennast üles piitsutanud Kerouac kukkuski sinna depressiivsesse auku ja lõi ennast valusalt ära. Vastu viskipudeleid ja muud. Mul on kahtlus, et nagu narkomaan ei saa enam vanadest portsjonitest kaifi kätte, nii ei saanud Kerouac enam kirjutades energiat üles. Kirjutas oma päevaportsu ära, aga oli ikka energiajanus. Kahju, aga tühja kah. Ei noh, samale asjale on viidanud nii Salinger (“Banaanikala”) kui ka Jack London (“Martin Eden”).

Huvitav, kuidas ta kambajõmmina oli ka? Küllap enamasti mõnus, aga samas oma maaniates nii kinni, et ei tekkind talle ei peret ega kodu. Pool elu jõlkus ringi ja hoidis ema kleidisabast ja kui ema kadus, siis võttis endale justkui võõrasema naiseks. Joodikust munk – ehk nii oleks paras ta kohta öelda.

Algajad kirjanikud, eriti need, kellele meeldib Kerouaci tekstivoog, võiksid ivakese lugeda Kerouaci elust – hoiatuseks või nii. Seal on sees paradoks, et kui sa ennast hulluks ei kirjuta, ei kõlba su kirjutamine kuhugi, aga kui end kirjutades hulluks ajad, ei kõlba varsti sa ise enam mitte kuhugi ega mitte kellelegi, jääb ainult see hull tekst, aga su elujõud on sinna sisse ära kadunud ja ise ei oska, ei taha, ei suuda enam miskit elus ette võtta ja viskad varsti sussi püsti.