Kauboid paugutavad relvi Draamateatri pööningul
Seni viimane kauboi Eesti teatrilavadel on pärit Merle Karusoo Draamateatris lavastatud Meir Z. Ribalow’ näitemängust „Vihmatants”. Terasemal vaatlusel võib täheldada, et kauboisid on kaks. Nimelt mängib selles Ameerika mütoloogiliste tegelastega tükis Tiit Sukk legendaarset Metsiku Lääne püstolikangelast John Wesley Hardinit ja lai kaabu on peas veel teiselgi tegelasel, Rein Oja kehastatud magnaadil R. V. Standardil. Samasugune kauboi, ainult relvad on teistsugused.
Kauboisid, nagu ka teisi müütilise tähendusega tegelaskujusid, ei mängi näitlejad päris tavaliselt. Tegemist pole realistlikult argise teatriga, vaid pigem koosnevad rollid paroodia ja satiiri elementidest, mis tulevad esile just publikule mõeldud monoloogides.
Monoloogistiil tekib lavale juba esimeses stseenis, kus kurtisaan Falina (Merle Palmiste) kiidab publikule oma naiselikke võlusid. Ribalow’ tekst leiab tõlgenduse, mis on kriitiline, kuid ka meelelahutuslikult lööv, siin on karakteri värvikust. Ladusalt üksteisele järgnevad numbrid hoiavad tänu satiirilisele löövusele ülal dramaatilist pinget, korvates sel viisil teatriteksti ülesehituse lihtsakoelisuse.
„Vihmatantsu” trupi kiituseks tuleb öelda, et näitlejad mängivad ansamblina kokku, ühildudes stiilis ja ka karakterite süsteemis. Pretendeerib ju Ribalow’ näitemäng-mõistujutt teatud üldistusele, mida kannavad laiendatud tähendusega, ühte või teist ühiskonna kihti esindavad koondkarakterid.
Kauboil sotsiaalne tähendus
Ribalow’ tekst on selles mõttes tänuväärne, et autori kujundisüsteem on mitmetähenduslik – see pole sugugi loosungitega pähetagumise kunst. Küll aga on seal nähtavad teatud poliitilised aspektid ja just nendega saab seletada tüki kavva võtmist. On ju praegune elu aktualiseerinud jälle termini „kauboikapitalism”, mistõttu on arusaadav ka suur huvi kauboiteema vastu. Rein Oja mängib just sellist kauboikapitalisti, värvides oma tegelaskuju aktsendiga, mille allhoovustes paistab jälgi jidišist.
„Vihmatants” on huvitav selle poolest, et ta ei paku satiirilisi karaktereid sugugi mitte ainult pahade poiste hulgast. Siin on ka rõhutud – indiaanlased Istuva Sõnni (Tõnis Mägi) ja mustanahalised Jim Crow’ (Ain Lutsepp) näol. Ja lihtne töörahvas, keda esindab tunkedes mees George (Mihkel Kabel). Ent selles lavale tekkinud saloon’is pole häid ega halbu, on vaid elu koos suurte inimlike muredega.
Huvitav on see, et tihti alalhoidlikkust ilmutav Eesti Draamateater on võtnud ette materjali, mis oma loomu poolest vastab avangardiks peetavale NO99 ja Von Krahli teatris tehtavale kunstile. Tehtud on löövad mitmetähenduslikud numbrid, kus on peidus mõningane poliitiline sisu. Järelikult ongi see teema jõudnud teatri peatänavale ja veel õnnestunud kujul.
Lavastus
Meir Z. Ribalow
„Vihmatants”
Lavastaja: Merle Karusoo
Osades: Merle Palmiste, Ain
Lutsepp, Tiit Sukk jt
Esietendus 7. novembril Draamateatri väikses saalis
 |
  |
 |
