: Katri Raik - õppimisvõime on koolide arvust olulisem

Viimase pooleteise aasta jooksul Eesti koolisüsteemi reforminud haridusministeeriumi asekantsler Katri Raik läheb tagasi koolielu aluste juurde ja asub märtsist uuesti juhtima Tartu ülikooli Narva kolledžit.

Raiki viimane ettevõtmine ministeeriumis oli paksu pahandust tekitanud põhikooli ja gümnaasiumi eraldamise kava, mille lõpuleviimine jääb teistele, kuid hariduselu edendamise eest võtab Raik vabariigi aastapäeval vastu Valgetähe teenetemärgi.

— Enne haridusministeeriumi tulemist juhtisite kaheksa aastat Narva kolledžit. Kas see poolteist aastat tööd haridusministeeriumis oli ajutine etapp – lükkasite oma plaanid töösse ja nüüd on Narva tagasisaamine kergendus?

— Muidugi on mulle siin paljud asjad ja inimesed südamesse läinud. Kahju on ettevõtmistest, mis jäävad maha ja pooleli. Näiteks, kuidas saavad põhikoolid ja gümnaasiumid lahutatud? Mis saab riiklikust õppekavast ja riigieksamitest? Seega kergendust ma ei tunne, aga pean lihtsalt tagasi minema. Arvan, et olen tunduvalt parem kolledžijuht kui asekantsler.

— 2011. aastaks peab 60 protsenti vene gümnaasiumide õpetusest olema eestikeelne. Kuidas on see protsess teie hinnangul kulgenud? Kuidas hakkab see elus välja nägema?

— Vara on veel välja hingata. Arvude järgi võiksime olla väga rahul. Kui praegu peab õpetama kõikides koolides eesti keeles vähemalt kaht ainet, siis enamikus koolides õpetatakse juba rohkem. See 60 protsenti tähendab, et suurema mahu saamiseks tuleb venekeelsetesse koolidesse saada eestikeelseid õpetajaid. Koolid peavad olema valmis neid vastu võtma ja õpetajatel peab olema soov sinna minna. Võtmeküsimus on leida õpetajad, kes oleksid head ainespetsialistid, oskaksid keelt ja valdaksid metoodikat.

Usun, et see on võimalik, sest 2011. aastaks on meil kindlasti vähem gümnaasiume ja vähem õpilasi. Kõik see tähendab tohutut selgitustööd. Jääb üle jälgida, et õppekvaliteet ei langeks.

— 2004. aastal oli Lätis venekeelse koolihariduse reformimise tagajärjel suured pahandused. Õpetajad ja õpilased olid tänavatel. Ka Eestis on sama asja kordumise pärast muret tuntud. Kas põhjusega?

— Rääkides Läti kolleegidega, selgus, et koolides ei räägitud lihtsalt asjadest lähemalt. Kõigile pooltele. Meie meediamonitooringute tulemused näitavad, et Eestis on hakatud selle protsessi vajalikkusest aru saama, üleminekusse on hakatud paremini suhtuma. Riik peab olema oma otsustega, eriti venekeelse elanikkonna suhtes, väga nähtav. Seda hinnatakse venekeelse elanikkonna seas. Narvas on endiselt väga suur sündmus, kui linna külastab mõni riigikogu liige või minister.

— Mõte gümnaasiumide ja põhikoolide lahutamisest on seni parasjagu segadust ja isegi pahameelt tekitanud. Kas see on siis üldse nii hea mõte?

— 2012. aastaks on meil gümnaasiume vähem. See on fakt. Aga arvudega spekuleerimine pole mõistlik. Selleks ajaks on meil ligi kolmandiku võrra vähem õpilasi. Kui juba praegu on 70 gümnaasiumil vaid üks paralleelklass, siis võib igaüks oma arvutused teha. (Praegu on Eestis 240 gümnaasiumi.) Ka kvaliteedi koha pealt on alati mõistlikum suur kool kui väike kool.

Muidugi on lahutamine paljudele paras jama. Oma kodukool on alati südamelähedane. On raske tunnistada, et kuskil naabervallas on mõistlikum kooli pidada. Aga me vaatame igal aastal riigieksamite tulemusi. Vaadates tippu ja lõppu, tundub, et praegune süsteem ei ole mõistlik ja jätab paljudele õpilastele üsna ahtad tulevikuvõimalused.

Iga suure muutusega kaasneb alati paras kogus parteipoliitikat ja ikka kellelegi miski ei meeldi. Aitab vaid veenmine ja selgitamine.

— Kui kõik see on parasjagu keeruline, siis on ju selge, et küsitakse: miks seda ikkagi vaja on?

— Sest on vaja parandada meie gümnaasiumide kvaliteeti. Kõik on vaja inimestega kohapeal läbi rääkida. Riik ei saa seda korraldada ja nii ei näe seda ette ka seadus.

Minu arvates on vastutustundetu pidada ülal gümnaasiume, kuhu ei jagu ei õpilasi ega õpetajaid ja kus ei saa pakkuda õpilastele head haridust. 2012. aastal peaksid gümnaasiumid taotlema uut koolitusluba. On üldlevinud arusaam, et midagi tuleb selleks ajaks ette võtta. Pigem olen mures, et kui linnad ja maakonnakeskused on aru saanud, et see on nende võimalus, siis maal on asi segasem.

— Niisiis – mida on meil sellest reformist võita?

— Õpilastel on suurem valik. Õpetajatel on piisav töökoormus ja lihtsam on korraldada korralikku õpikeskkonda. 21. sajandil loodusteadusi kriidi ja tahvli abil enam ei õpeta.

— Kas õpilaste valikuvõimalus ei võta ära õpetajate valikuvõimalust? Olenevalt suunast, mida kool eelistab, jääb osale õpetajatele rohkem, teistele vähem tööd. See võib koolisüsteemis omakorda pingeid tekitada.

— Peab hakkama enam tähelepanu pöörama õpetajate täiendus- ja ümberõppele. Meie oma õpetajakoolitus pole piisavalt paindlik. Õpetada pelgalt geograafiaõpetajaid on ülikoolidest vastutustundetu. Õpetajakoolitus on pika vinnaga asi.

On selge, et meie koolid vajavad praegu rohkem ja paremaid tugiteenuseid: sotsiaalpedagooge, psühholooge ja huvijuhte. Kas või näiteks erivajadustega lastele. Meie eestikeelsetes koolides käib praegu 6000 venekeelset last. Nemadki on keelelises mõttes erivajadustega lapsed, kes vajavad tuge.

Saan aru õpetajate hirmudest. Muidugi on kehv tunne, kui üks saab rohkem tunde kui teine, sellest sõltub ju palk. Aga tahaksin veel kord meelde tuletada ümberõppe võimalust. Ja kuigi öeldakse, et meie õpetajad pole palgaga rahul, näitavad uuringutulemused, et koolis tahavad nad töötada küll. Siin on riigil mõtlemist küllaga, et hoida ja motiveerida neid inimesi, kes tahavad haridussüsteemis töötada. Õpetaja roll ühiskonnas hakkab üha enam nähtavaks muutuma, sageli on tema kaela lükatud palju kohustusi, millega õpetaja ei peaks üldse tegelema.

Õpetaja näeb klassi ees tegelikult uskumatult palju, alates sellest, kes kavatseb hakata spikerdama kuni esimeste armastuskirjade vahetamiseni välja. Tean seda oma kogemusest. Kõige selle juures ellu jääda ei olegi nii lihtne, sest üksjagu üleüldist kultuuritust, ühiskonna probleeme lööb koolis ja õpetajatesse suhtumises kõige selgemini välja.

— Valmimisel on uus riikliku õppekava üldosa. Milliseid suundi hakkame selle järgi enam väärtustama? Mida õpilased tulevikus õpivad?

— 2010. sügiseks peaks hakkama tõesti kehtima põhikooli ja gümnaasiumi uuendatud õppekava. Õpilasel tuleb valida üks viiest õppesuunast. Valida saab matemaatika, loodusteaduste, sotsiaalteaduste, võõrkeelte ja eesti keele vahel. See annab õpilasele võimaluse enam oma haridust suunata, valmistuda kõrgkooliks. Kui gümnaasiumi puhul räägime valikuvõimalustest, siis põhikooli puhul on oluline, et õppekava oleks jõukohane ja mitte fakte täis tuubitud. Mina ei jõua ajalooõpikut nii kiiresti lehitseda, kuid põhikooli õpilased peavad seda tegema.

— Rääkisime sellest, et olenevalt kooli eelistustest võib õpetajate vahel tulla ette hõõrumist tundide arvu pärast. Aga kas mingil hetkel hakkab tulema ka kiskumine selle pärast, mida need ained sisaldama hakkavad? Kas spetsialistid ristavad juba sarvi?

— Praegu käib „kisma”, kui palju saab õpetaja gümnaasiumis tunde. Gümnaasiumide ainekava hakatakse arutama, aasta lõpuks peaks see valmis saama. On selge, et ainekavade sisu on õppekava kõige olulisem osa.

Õpetamise sisu sõltub paljuski õpetajast. On lihtne öelda õpilastele, milliseid lehekülgi õpikust lugeda. Kahjuks õpetab meie õpetaja sageli õpikut, mitte ainet. On oluline, kuidas uus ainekava õpetajani jõuab ja millisel viisil õpetaja seda kasutab.

Viimati nimetatu on isegi kõige keerulisem asi. Kas või ajaloo õpetamine eesti ja vene koolides on keeruline. Arvan, et oleme teinud suure sammu edasi, kui suudame kiretult nentida, et on olemas eri ajalookäsitlused. Pole olemas ühte riiklikku ajalookäsitlust. Ajalookäsitlused tekivad faktide erinevast tõlgendamisest. Mõtlemise ja järelduste tegemise oskuse õpetamine on ajaloolise tõe otsimisest olulisem. Eesti kooli edu on mõtlemise ja õppimise õppimises.

— Saate presidendilt vabariigi aastapäeval hariduselu edendamise eest Valgetähe III klassi teenetemärgi. Mida see teile tähendab?

— On suur au. Et olla aus kõigi suhtes, siis annaksin selle hoiule haridusministeeriumi sekretäri kätte. Et iga kolleeg saaks seda korra kanda ja mina kannaksin seda vabariigi aastapäeval. Sest üksinda ei saa ühtki suurt asja tehtud. Ordenisaajate hulgas on palju inimesi, kes on võtnud vastutust enam, kui näeb ette nende tööjuhend. Kui tegemist pole just sportlase või päästetöötajaga. Muidugi on nii mõeldes oht muutuda kõiketeadjaks. Iga tunnustusega kaasneb ka analüüsi ja järelemõtlemise aeg, et tunnustus sind ennast ei muudaks.

Minu paljunäinud 76-aastane ema, endine koolidirektor, ütleb mulle vahel, et vaadaku ma ümberringi. Kuna ta õpetab mind harva, siis võtan tema sõnu tõsiselt. Ega ma isegi tunnustuse jagamisega ülearu liialda. Hästi ütlemine pole vist eestlastele kerge.

— Märtsist saab läbi teie töö haridusministeeriumi asekantslerina ja te asute uuesti Narva kolledži etteotsa. Mis teid sinna tõmbab?

— Esimest korda läksin Narva 1999. aastal, sest üks periood oli elus läbi. Ameerikas saad sellises olukorras kolida teise osariiki, Eestis mitte. Minu jaoks oli töö Tartu ülikooli administratsioonis ennast ammendanud ja tundus, et tahaksin teha midagi sootuks muud, midagi, mis sõltuks rohkem minust endast.

Eks ole Narva Eesti mõttes üks kauge kant, kuhu on hea põgeneda ka enda eest. Mis sest, et Tartu–Narva vahemaa on sama pikk kui Tallinnast Narva või Tallinnast Tartu. Tahtsin teha midagi põnevat. Narvas olid paljud ootamatud asjad võimalikud. Meil oli seal oma väike sõpruskond. Enne kui Eesti sai EL-i liikmeks, tahtsime taastada Narvas raekoja kella. Et hävitatud vanalinnas kõlaks kas või kellahääl, uue ärkamise sümbol. Head sõbrad Andres Toode ja Tanel Mazur ja veel mitmed poisid tõusid tõstukiga Narva raekoja sammaste alla ja panid kella paika. Mina lihtsalt seisin ja pisarad olid silmas. Et suuruselt kolmandas Eesti linnas on võimalik asi ära teha nii, et sind ei tule tõkestama politsei ega keegi teine. Sellised ettevõtmised lisavad elule värvi.

Mõni ütleb, et Narvas teatrit ei ole ja seal pole kellegagi suhelda. Aga ma olen alati vastu küsinud, kus ta siis nii väga peale oma kodu, töökoha, kohaliku lokaali ja toidupoe käib. Narvas elamine on nagu elamine omamoodi allveelaevas või väliseesti kogukonnas. Pead suhtlema nendega, kellega elu sind kokku viib.

— Kas nii ei või tekkida olukorda, et omadele võõras, võõrastele oma?

— Mõlemat. Aja jooksul olen hakanud rohkem suhtlema venekeelsete inimestega. Ja on tekkinud venelastest sõpru. Muidugi pidin hakkama töö käigus vene keeles suhtlema, sest tööd oli muidu raske teha. Esimestel kuudel oli isegi telefonile hirm vastata – äkki ei saa hakkama oma keeleoskusega…

— Ja tagasi lähete, sest…?

— Kui ma olin kaheksa aastat Narvas tööd teinud, siis hakkas mulle tunduma, et olen kõike juba öelnud, näinud, teinud. Ma ei tahtnud ennast enam korrata ja tundsin, et pean tegema midagi muud. Oli vist saatuse sõrm, et just samal ajal, kui muu seas oli üleval venekeelsete koolide küsimus, kutsus minister mind Tartusse asekantsleriks.

Mul on vedanud, et olen sattunud olema õigel ajal õiges kohas ja need õiged kohad on olnud mulle sobival hetkel vabad. Venekeelsete koolide reformimine oli ka vaieldamatult suur proovikivi. Oleme seda juba kaks korda edasi lükanud ja veel kord edasilükkamisega oleks riik ennast täiesti ebausaldusväärsena näidanud.

Lähen tagasi, sest elu on lühike ja kõik, kes saavad 40, mõistavad seda. Elus tuleb teha neid asju, mis on südamelähedased, mis tulevad hästi välja ja mida keegi teine sinu asemel ei tee.

— Aga nii jääb ju valikuvõimalus hoopis kitsaks?

— Võib jääda. Aga hingerahu maksab ka midagi. Inimesed teevad igasuguseid asju: sõidavad Austraaliasse, jäävad koduseks või hakkavad aiandusega tegelema. Mina otsustasin tagasi minna nende asjade juurde, mis on mulle südamelähedased. Olen oma praeguse tööga rahul, ent arvan, et kui teeksin seda kauem, kuluksin ära. Tahan väga tagasi. Seal on ka värskem õhk. Päriselt. Ja päike tõuseb varem.

— Narva asub eestlase teadvuses tihti lausa teises riigis, kui mitte teises mõõtmes. Kindlasti tuleb teie südamlik jutt Narvast paljudele ootamatult…

— Mina ei ole sellepärast küll mingi rahvuskangelane. Aga see pole ehk tõesti tavaline. Mõni aasta tagasi tehtud uuringu tulemused näitasid: 80 protsenti narvalastest pole kunagi Saaremaal käinud ja vastupidi. See tundub tõesti müstiliselt kauge. Aga need, kes käivad, on üllatunud. Linn on puhas ja roheline ja inimesed on sõbralikud. Ka loodus on sellele linnale palju andnud.

Kahjuks on tänini nii, et eestlane on Narvas elukutse. Keeruline on harjuda mõttega, et sinu ümber on inimesed, kelle jaoks sa oled ainus eestlasest tuttav. Siis kehastadki mingisugust tüüpilist eestlast. Mind pole rahvuse pärast Narvas keegi kunagi alavääristanud. Ükskord oli mul sõnelus, aga see oli öösel kell pool neli bensiinijaamas ja siis peab juba enda käest küsima, miks ma seal sellisel kellaajal olen.

Teisalt on seal olemisel ka märksa suurem vastutus ja ma pean tõesti väga läbi mõtlema, mida kellelegi ütlen. Meie õnn ja õnnetus on see, et venekeelne elanikkond elab kokkusurutult Ida-Virumaal ja osalt Tallinnas. Tänu sellele on meil vähe rahvuslikke pingeid ja ka pronksiöö tuli enamikule meist üllatusena, sest meil ei ole nendega lihtsalt kontakte. Õnneks hakkab see noorte seas muutuma. Tegelikult ühendavad meid märksa enamad asjad, kui eraldavad.

— Paljudele võib säärane tõdemus olla üllatus. Selgitage palun lähemalt.

— Peaksime oma keelenõudeid ja kodakondsuspoliitikat hoopis rohkem inimkeeli seletama. Ja kindlameelsemalt käituma. Vene inimene on väga seaduskuulekas. Kui reeglid on selged, siis neid täidetakse. Selle vastu, et eesti keelt peab oskama, ei vaidle enam keegi. See on suur edasiminek. Aga asi pole vaid keeles, vaid selles, mida Eesti all õieti mõistetakse. Et kui räägitakse pealinnast, siis mõeldakse Tallinna, aga kui räägitakse presidendist, siis mõeldakse Putinit. See ühtne identiteet on raske tekkima.

Katri Raik

Sündinud 26. oktoobril

1967 Tartus

Haridus

•• 2004 Tartu ülikool, ajaloo-osakond, PhD (Eesti ajalugu)

•• 1999 Tartu ülikool, ajaloo-osakond, MA (Eesti ajalugu)

•• 1991 Tartu ülikool, ajaloo-osakond, ajaloolane, ajaloo ja ühiskonnateaduste õpetaja

•• 1985 Tartu 3. keskkool (praegu Raatuse gümnaasium)

Töö

•• Alates 2009. a märtsist TÜ Narva kolledži direktor

•• 2007 haridus- ja teadusministeerium, üld- ja kutsehariduse asekantsler

•• 1999–2007 Tartu ülikooli Narva kolledž, direktor