KÄTLIN KALDMAA: “Tuletorni juurde”: raamat, mis teeb inimese paremaks

Teda on tembeldatud nii hullumeelseks kasimata suuga kõrgiks tulehargiks kui ka vaikides kannatavaks geeniuseks. Vähesed kaasaegsed aga, kes teda veel isiklikult mäletavad, nende hulgas näiteks Doris Lessing, meenutavad, kui väga ta oma depressiiv-maniakaalsete haigushoogude vahel lõbusat elu elada armastas.

Ühes on tänaseks päevaks ühele meelele jõudnud kõik kirjandusloo jälgijad – Virginia Woolfi panus 20. sajandil aset leidnud kirjanduse metamorfoosi on mõõtmatu, selle tagajärjel tekkinud liikumine on ammugi uued kihid peale kasvatanud. Ja kuigi see Woolfile endale sugugi ei meeldinud, võib tema loodud teosed tänasel päeval julgelt kõrvu panna ka James Joyce’i loominguga.

Tähtteosena võiks Virginia Woolfi loometeel välja tuua kas “Lained” (1931, e.k 1999), “Mrs Dalloway” (1925) , “Orlando” (1928, e.k 1997) või “Tuletorni juurde” (1927, e.k 1983), kuidas kellelegi parasjagu meelepärane. Vormiotsingutega on Woolf kõige kaugemale läinud kahtlemata romaanis “Lained”, kus kuus tegelashäält ja meri üheskoos kannavad endas elu igapäevast paljusust. Sisuotsingud on uperpallitava segaduse tekitanud “Orlandos”, kus peategelane peaaegu läbi nelja aastasaja rolle ja sugu vahetades Woolfi kaasaega välja jõuab. “Orlando” on temperamentne ja tempokas androgüünide ajastule aluse pannud teos. “Mrs Dalloway”, nagu seda võib mäletada ka paari aasta tagusest filmist “Tunnid”, käsitleb naise elu ühes päevas, tühist tükikest ajas, mis möödapääsmatult osaline aja suures katkematus voolus.

Kõigis neis ja oma teistes raamatutes arendab Virginia Woolf järjekindlalt uusi kirjanduslikke võtteid, et väljendada naise mõtteid ja tundeelu ning pääseda vabaks meeste ettekirjutatud reaalsuse kujutamise vahenditest. Kirjutamist ei alustanud Woolf mitte loost või mõnest pähe sattunud motiivist, vaid vormist, mille ta oma peas muusikana kõigepealt täiuslikuks lihvis ja alles seejärel sisuga täitma hakkas.

Ka 1927. aastal ilmunud romaan “Tuletorni juurde” kõneleb nähtamatutest sidemetest aja ja inimeste vahel. Eelkõige on see mõtiskelu Ramsayde perekonna ühiselust suviselt unisel saarel, mehe ja naise kooselust – kahekesi, siiski üksi. Woolf ise on 1925. aastal oma päevikus romaani kohta kirjutanud nõnda: “See saab olema kaunis lühike; räägiks põhjalikult isa karakterist; ja ema omast; ja St. Ivesist; ja lapsepõlvest; ja kõigist neist tavalistest asjadest, mida püüan panna oma raamatuisse – elust, surmast jne. Aga keskne oleks isa kuju, kuidas ta istub paadis, deklameerib “Hukkusime, kumbki üksi” ning muljub samal ajal surevat makrelli.” Selle kahe lausega annaks romaani päris kenasti kokku võtta ja rohkem polekski midagi öelda vaja. Ning tõsi ta on, et pärast raamatu mitmekordset lugemist salvestub seesama isa korratud lause kusagile mälu rippmenüüsse, et sealt siis mingil hetkel kõndimise rütmi siseneda ja jälle sõnaks saada.

Maja elab tasakesi

Romaan koosneb kolmest osast. Esimene neist, “Uks”, kõneleb ühest pikast päevast, mida täidab pilgeni tuletorni juurde sõitmise ootus. Tuletorn on silmapiirisaarel ja tuletornivahi perele kulub väike abi alati ära. Ema lõpetab kibekähku tuletornivahi haigele pojale soki kudumist, ja isa ütleb elutoa klaasuste ees seisatades: “Ilusat ilma ei tule.” Sellises valusas kaheks jagunemise ja kahe üksiku taasühinemise meeleolus “Tuletorni juurde” kirjutatud ongi. Ühelt poolt ema – hellus, õrnus, rõõm, päikesevalgus, jagamisrõõm. Ja teiselt poolt isa – rangus, tõsiasjalikkus, tujukus, ühtäkki lahvatavad äikesepilved. Ja lapsepõlv, läbi põimunud neist kahest vastandist.

Isa kujus kangastub Leslie Stephen, Virginia enda isa, silmapaistev filosoof ja literaat. Suvekodu on pilgeni täis külalisi, kellest igaühel on võõrustajatest ja maailmast oma arvamus. Neid kõiki me kuuleme-näeme. Ema tegelaskuju kannab väga ilmekalt endas soojust ja turvalisust, perekonna tugisammast, vaikset magusigatsevat valu, püüdu näha selle toimeka naise sisse, leida temast üles see väike omaette oldud hetk, mis teeb inimesest, kellena ta paistab, inimese, kes ta tegelikult on. Kunstnikuhingega Lily Briscoe tabab selle väikese hetke ja näeb aastakümneid vaeva, et see lõuendil elama saada.

Romaani teine osa “Aeg möödub” annab kiire ülevaate esimese ja kolmanda osa vahele jäänud kümnest aastast, inimestest ja sündmustest. Maja elab tasakesi, meri elab tasakesi, kevad, suvi ja sügis saavad läbi, sõda tuleb ja saab läbi, majapidajanna mõtiskleb möödunu üle. Rahu. Kolmas osa, “Tuletorn”, äratab maja ellu ja toob inimesed tagasi. Ema lahkumise möödumatust valust kannustatuna tulevad tagasi isa ja Cam ja James ja mõned endisaegsed külalised. Nüüd tuleb tuletorni juurde minna. Ramsayde kolmik seda ka teeb, ülejäänud inimesed jäävad majja ning hingavad seal sisse mälestusi ja kujutluspilte minevikust. Neli inimest paadis (paadimees ka) elavad veel kord läbi kooskasvamise piinavad valud ja vaiksed mõnud. James peab isaga sõjajalga ja tusatseb, sest isa vedas ta poolvägisi kaasa ega kiida teda kunagi. Cam on poolenisti omaks võtnud ema rolli, maandab isa ja tasakaalustab venna tujukust. Pärale jõuab ka kiitus ja päralejõudmine. Ja tuletorn.

Woolfi läbinägemisvõime oma tegelaste kujutamisel on usutav ja uskumatu. Ta jõuab inimmeelte ookeanis mitme kilomeetri sügavusele ning tema raamatutel on omapärane omadus kasvatada arusaamispüüdu, tasakaalutunnet ja sallivust. Need raamatud teevad inimese paremaks.