KÄTLIN KALDMAA: Mees astub tuppa, armastuse ajalugu kaenla all

Kätlin Kaldmaa

Arkaadia toimetaja

Nicole Krauss on ilus noor tüdruk, kes kõigepealt kindlustas oma koha kirjanduses luuletajana ja seejärel asus romaanide kallale. Praeguseks on tal ilmunud kaks romaani – “Man Walks into a Room” (2002, “Tuppa astub mees”) ja “The History of Love” (2005, “Armastuse ajalugu”). Mõlema raamatu peategelased on mälu ja unustus. Jah, muidugi tegutsevad mõlemas raamatus ka inimesed, aga pärast teise romaani ilmumist on mälu labürindid nääpsukese kirjaniku külge ankurdatud. Ta ise on Euroopast emigreerunud juutide järeltulija. Kõik, kes maha jäid, said surma. Kes koonduslaagris, kes töölaagris, kes pommitamise käigus. Ja tema, kõigi järeltulija, tahab mäletada elu, mida ta vanavanavanemad ja vanavanemad elasid. Mitte sõda, mitte koonduslaagreid ega tagakiusamisi, vaid elu. Ja see on ütlemata keeruline, sest tema elu ja tema eelkäijate elu ei sarnane üksteisele mitte millegi muu kui elamise fakti poolest. Nicole Krauss ütleb, et lapsest saadik on teda saatnud mingi kummaline tunne, millele ta nime anda ei osanud. Kuni viimaks 13-aastasena koolitunnis Marqueze romaani “Sada aastat üksildust” käsitlemise käigus tuli välja, et see tunne on nostalgia. Nostalgia punane niit on ka mõlema romaani sisse traageldatud.

Kraussi esimene romaan “Tuppa astub mees” jutustab loo inglise kirjanduse professorist Samson Greene’ist, kes leitakse kõrbest uitamast. Selgub, et mehe ajus on kasvaja. See küll eemaldatakse operatsiooni käigus edukalt, kuid viimased 24 aastat on mehe mälust igaveseks kustutatud. Igapäevase eluga ta enam hakkama ei saa ja põgeneb tagasi kõrbe tühjuse rüppe.

Nicole Krauss on ühes oma essees mäletamise ja unustamise kohta järgmist öelnud: “Kui palju erinevaid mäletamise ja unustamise viise üldse on? Mäletada mäletamist, mäletada, kuidas sa unustasid. Unustada, et mäletada, üritada mäletada asju, mida kõik teised – et uut elu saada – üritasid unustada. Mäletada, et isegi kui sa ei saa mäletada ja ometi pead mäletama, on osa sinust – su kuju ja vorm, sündinud kõigi su eelkäijate elujõust –, mis iialgi ununeda ei saa. Et mäletada elu on mäletada, kuidas elasid nemad.”

Laiahaardeline mäletamine jätkub ka Nicole Kraussi teises romaanis “Armastuse ajalugu”, mis jõudis sel aastal ka Orange Prize’i finalistide hulka. Lisaks sellele on romaan tõlgitud juba rohkem kui 25 keelde, nii et lugejaid on sel 400-leheküljelisel teosel küllap juba mitu miljonit.

Kõik algab mittemidagilubavalt. Lugeja kohtub ühe peategelasega, kelleks on korterisse kokku kuhjatud prügihunnikus elav endine lukussepp Leo Gursky. Kaudselt on tema küll liikumapanev jõud romaani taga, aga see ei selgu enne kui tumedas tulevikus. Mina olen alati vanu inimesi imetlenud, neis on teatud wittgensteinlikku tõsikindlust, sestap on ka oma korterist dÏungliraja kujundanud Leo ja tema ülevalt naaber Bruno juba algusest peale meele järele. Lihtsalt südantsoojendav on Leo jutustus sellest, kuidas ta äkki pani tähele, et temast hakkab saama tige ja õel vanainimene, kes on juba peaaegu valmis tuvisid mürgitama, ning kuidas ta siis otsustas hakata heaks. Kui raske oli aga ühtäkki naeratama hakata. Suu kiskus krampi ja naeratuse asemel oli näol imelik grimass. Pikapeale tuli aga naeratus ka välja. Polnudki väga hull. Ja elu läks ilusamaks. Leo on väga üksik inimene, kes pärast paariaastast metsas redutamist Ameerikasse põgenes ja siin oma sugulasega koos lukksepaäri pidas. Ei võtnud ta naist ega kedagi. Sest tal oli Alma. Salapärane Alma Mereminski, keda ta lapsest saadik armastas ja raamatusse kirjutas.

See, kellel kummalised teed, tahab aga, et inimesed niisama lihtsalt üksteisest lahti ei saaks. New Yorgis elab üks 14-aastane tüdruk, kelle isa on surnud, vend tõsiusklik ja ema nii otsata kurb, sest isa on surnud. Tema nimi on Alma. Et isa oli andunud matkaja, ammutab Almagi raamatutest tarkusi, kuidas matkates ellu jääda ja kirjutab konspektilaadset teost teemal “Kuidas metsikus looduses ellu jääda”. Selleks ajaks, kui lugeja tema ellu jõuab, on tal käsil juba kolmas osa. Kord Buenos Aireses leidis isa antikvariaadist raamatu, mille nimi oli “Armastuse ajalugu”, kus kõigi naistegelaste nimi oli Alma. Et see raamat ka hispaania keele ära õppinud emale väga meeldis, panid nad oma tütrele armastuse nime.

Mida edasi, seda keerulisemaks romaan läheb. Alma üritab ema erinevate meestega kokku viia. Sellest aga ei tule midagi välja, sest ema ei mõtle muust kui sõnaraamatutest ja isast, nii et Alma on allaandmise äärel. Kuni saabub kiri mehelt, kes soovib, et ta ema tõlgiks saja tuhande dollari eest hispaania keelest inglise keelde sellesama raamatu, “Armastuse ajaloo”.

Tšiilis aga koostab ajalehes surmakuulutusi mees nimega Zvi Litvinoff. Temagi on pärit samast Poola külast, kust Leo ja Alma, ning tema elu ainsaks saavutuseks ses kauges ilmanurgas jääb kummaline raamat, mille tegevus toimub Buenos Aireses ja mille naissoost peategelased kannavad viimseni nime Alma. Esimene versioon romaanist oli jidi‰i keeles. Zvi hoolitsev kaasa Rosa aitas selle hispaania keelde tõlkida ja selles keeles see viimaks ka ilmus. Originaal leidis kurva lõpu uppumise läbi.

Almasid aina koguneb ja tegelaste suhted muutuvad aina keerulisemaks. 14-aastane tänapäeva Alma otsib läbi selle rägu tõde romaani autori ja tõlke tellija kohta. Ta loodab väga, et see otsing toob lõpuks kaasa õnne ema jaoks, aga miski siin ilmas ei ole kindlam kui surm. Üks kuulus kirjanik sureb ja ta vend leiab ema lapsepõlvepildi. Leo Gurski saab salapärase pruuni paki ja Bruno küpsetab talle koogi. Alma kutsutakse kohtamisele. Kas tõde selgub? Kes on kes ja kus? Kas ema saab õnnelikuks?

“Armastuse ajalugu” lubab midagi igale lugejale. Kes ihkab armastust, see saab armastust. Kes tahab seiklusi, leiab seiklusi. Kes tahab tõde, leiab ka selle. Kes otsib meelelahutust, ei saa raamatut käest ära panna. Kes otsib nalja, leiab nalja. Vahepala sellest, kuidas Bruno kuulab kassetmakiga James Joyce’i romaani “Finnegans Wake”, ajas nii hirmsasti naerma, et pool lennukitäit rahvast küünitas vaatama, mis lahti. Naeru jagus küll oma viieks minutiks. Soojuse, südamlikkuse ja lähedastest hoolimise poolest on sellele raamatule küll raske võrdlusväärset leida.

Kui senimaani üritas Nicole Krauss kõigest hingest mitte Euroopa, vaid Ameerika romaani kirjutada, siis edaspidi tahab ta sellest suunast kõrvale kalduda. Kui tema vanavanemad rääkisid nelja eri keelt, ja ema räägib viiendat, miks ei võiks siis tema romaanid kaasata elemente vastavate keelte kirjandusest? Muidugi võivad. Kraussi uut romaani ootavad kannatlikult ka mitu lugejat meie miljoni sees.