KÄTLIN KALDMAA: Amélie-sani jumala-iga jäi titeaastatesse
##Romaan algab maailmaloomise ja enese jumaliku täiuse tunnetamisega. Enne mind ei olnud midagi. Mina olen küllastus ja igavik ja rahulolu. Mina olen olemise algus ja lõpp.
See jumal on väljaspool keelt ja mõtlemist ega vaja mingisugust tõestust, sest tal on “Jumalaks olemisest absoluutselt suva”. Lugeja õnneks võtab see jumalamäng pärast kaht esimest peatükki veidike pöördeid maha ja saavutab tagasihoidlikumad, et mitte öelda inimlikumad mõõtmed.
Tavainimese silmale on nähtav, et Jaapanis resideeriva Belgia diplomaadi perekonda sünnib kolmas laps, kes esimesed kaks eluaastat elab aedvilja elu. Lihtsalt lebab selili voodis, suured silmad pärani ja elab toru-elu – laseb midagi mõtlemata ja tundmata toidu endast läbi ja väljutab jäägid kehast, ise sealjuures oma olemisega täiuslikult rahul. Romaani originaalpealkiri otsetõlkes tähendabki “Torude metafüüsika” (pr.k“La métaphysique des tubes”), aga “Jumala lapsepõlv” sobib sisuga hästi.
Pärast kaheaastast vaikimist avab toru ühel päeval suu ja hakkab karjuma. Miski on ta vihale ajanud ja nüüd valab jumal oma viha alamate peale välja. Ta avastab endas unikaalse võime maailma oma tahtmise järgi muuta. Samas saab ta esmakordselt aimust oma piiratusest. Kuigi jumala peas toimib kõik suurepäraselt, ei suuda ta sõnu kuuldavale tuua.
Karjumine kestab pool aastat järjest, kuni vanaema valge sokolaadi abil avab tema ees ukse naudingute maailma ja toru leiab üles enda “mina”. Kui siiani rääkis peategelane endast ainsuse kolmandas isikus, siis siit saab alguse maailmasuhe ainsuse esimese isiku läbi. Võidu saavutab nauding, mis näitab ära, et maailmas on veel häid asju peale tema enda.
Jumal kosub ja kasvab ja avastab nimetamise võluväe. Kuniks ta asju nimetanud ei ole, pole neid olemas. Ta näeb, millist rõõmu nimetamine asjaosalistele valmistab ja valib hoolikalt, kelle või mille peale ta oma armulikkuse päikesel laseb paista. Jumal ei ole mitte ainult vihane, vaid ka õiglane.
Jumalatunnetus ei ole vaid pealapse isiklik luul. Nagu kohapeal kombeks, peab teda jumalaks ka tüdruku jaapani rahvusest kasvataja, kellega ta jaapani keeles enne rääkima hakkab kui vanemate prantsuse keeles. Oma kõnelemisvõimet varjab ta koduste eest hoolega, nagu hiljem sedagi, et on lugema õppinud. Tema jaoks on olemas “üksainus ja suur keel, millest võis vastavalt fantaasiale valida jaapani või prantsuse variante”. Jumal on kõikkeelne.
Jumalast väljakasvamine
Jumal elab esimesest reageerimisest alates kahe maailma vahel. Üks neist on imeilusa looduse, kaunilt kujundatud aedade ja eriskummaliste traditsioonidega Jaapan Nishio-sani kehastuses, teine Lääne-Euroopa, mis peegeldub koduseintel ja -suhetel.
Jumal valib endale meelepärasemaks Jaapani variandi, kuigi see kahel korral talle peaaegu hukutavaks saab. Kaks korda üritab vesi, jumala lemmikelement, tema eksistentsile ilusat päikesesiirulist lõppu teha, kaks korda jätavad jaapanlased ta tänuvõlakoorma kasvatamise kartuses uppuma, ja kaks korda päästab inimlik sekkumine teda surmast.
Laps sai kolmeaastaseks ja kasvas jumalaeast välja ning pärast ebaõnnestunud enesetappu ei olevat enam midagi toimunud. Võib-olla tõesti. Aga teie, kohalike jumalate alluvad, lugege “Jumala lapsepõlve”. See on jumalast hea raamat.
