Katalooniat aitavad avastada head teed ja rendiauto

Läbi punase moonivälja aimduvad Siurana küla kivised seinad ja katused. On väga palav ja vaikne, kuuleb vaid mesilaste unist suminat. Näha pole hingelistki: ei ühtki külakese kahekümnest elanikust ega siinseid lubjakiviseinu hindavaid mägironijaid.

Sinetavas kauguses, linnulennult paarikümne kilomeetri kaugusel, paistab rannik.

Satume Katalooniasse juhuslikult, kasutades viimase hetke pakkumist. Et Costa Daurada täistuubitud rannad meid ei tõmba, üürime auto ja liigume omal marsruudil. Juba esimeses linnamüüri sisse peidetud keskaegses linnakeses tekib küsimus: ja kus on inimesed? Longime otsekui väljasurnud asulates, vaid akendest paiskuvad laste hääled ja viinamarjaväljade ääres seisvad autod annavad elumärki. Elu on koondunud väikestesse, loomulikult konditsioneeriga kohvikutesse, kuhu siesta ajal sisse põikame.

Alcover’is satume lihtsasse töömeeste söögikohta, kus sõbralik ettekandja meile hea õnne peale maitsvaid koduseid roogi enne kannab. Falset’i väsinud restoranis meenutavad hiilgeaegu kipsist ornamendid ja tammepuidust seinatahveldised ning üksikud vanapapid, kes veini trimbates ettekandjaga lobisevad.

Pühapäevases Tortosa’s sumisevad laudade ümber lõbusalt suured perekonnad. Iga kord käib toidu juurde ka pudel majaveini, mida ära ei jõua juua. Korgime siis kinni ja võtame kaasa.

Veinitegemine ja oliivikasvandus on piirkonna tähtsaimad tööstusharud: iga linnakese keskel asub oma veinikooperatiiv, mis reeglina on üks uhkemaid hooneid.

Viinamarjad mäenõlvadel

Mägedes kõrvalteedel liikudes saab aimdust, missugune meeletu töö on järskude nõlvade muutmine kultuurmaastikuks, alates okaspuude väljajuurimisest, terrasside ladumisest kuni noorte taimedega istandikeni välja.

Tüüpilises mäe tipul kössitavas väikelinnas nimega Horta de Sant Juan avaneb igas suunas vaade viinamarjamägedele või metsastele mäenõlvadele. Keset Hortat asub nagu mujalgi platsike purskkaevuga, mille ümber istutatud puud keskpäeval mõnusat varju heidavad ja kuhu on kogunenud maailma asju arutama kohalikud vanamehed, kübarad kuklasse lükatud. Siin elas oma sõbra Manuel Pallarés’i juures 1898.–1899. aastal Picasso. “Kõik, mida ma tean, olen õppinud Horta’s,” ütles kunstnik hiljem korduvalt, meenutades hea sõnaga metsaseid ja koopaid täis mägeseid.

Els Ports’i mägedes asuvas Beceite’i külas, jõgede kohtumisalal, hargnevad erinevates suundades matkarajad. Töötab loomulik veevärk: akvedukt toob üle kaljude vee, mis kivikanalites mööda küla laiali voolab. Kõikjal on kuulda vee vaikset sulinat. Orienteerume El Parrissali suunale. Esimest ja viimast korda sõidame mööda kitsukest, jõe kohal kõrguvat, kohati kruusa ja augulise betoonkattega teekest, mida kaardil ei ole olemaski. Ühel hetkel pääseb edasi vaid jala: järgneb turnimine mööda türkiissinise veega Matarran(y)a jõe kanjonit.

Els Ports looduspargi hooldajad on kinnitanud kaljude külge nii laudradasid kui ka tugevaid köisi, nii läheb pärast esimest üllatust – kosest ülesturnimist – edasi juba üsna reipalt. Kanjon tõuseb aheliku suunas, kaljud tõmbuvad pea kohal kokku. Vaatepildile lisavad võimsust lähenevad mustad äikesepilved.

Lausvihm tabab meid mägedest lahkudes Ebro (l’Ebre) hiigeljõe alamjooksul, kus suudmes asuvast lindude kaitsealast annab märku erkroheliste riisiväljade vahel jalutav roosa flamingo. Piki jõge sõites saab aru, miks võimas jõgi laevatatav ei ole: see koosneb pidevatest kärestikest. Enne kui jõuame jõeäärsetes mägedes asuvatesse koobastesse, üllatab meid Ascó tuumaelektrijaama võimas korsten.

Benifallet’ kuuest koopast näeb kahte. Üks omab peamiselt kultuuriloolist tähtsust: siin elatud aastatest annavad märku nii lõkkesuitsu tahm kui ka karjuste märgid seintel. Koobas on inimtegevuse tagajärjel kõvasti kannatada saanud – meie privaatne giid Carmen seletab, et kodusõja ajal redutas siin 8 perekonda.

Väga hästi on seevastu säilinud kõrval asuv kolmest väikesest saalist koosnev La Cueva Meravelles, mis avastati alles 1968. aastal. Et puudub liikuva õhu juurdepääs, on koopas lisaks tavapärastele stalakmiitidele-stalaktiitidele võimalik näha äärmiselt keerukaid filigraanseid moodustisi, mis meenutavad nii pitse kui seest tühje makarone. Imepärane on ühes saalis asuv looduslik “ksülofon” – õrnalt orelivilesid meenutavaid stalaktiite puudutades on võimalik mängida maha heliredel.

Kloostris elab 30 munka

Vastandina koobaste keerukale “sisustusele” mõjub 1151. aastal asutatud Poblet’ tsitseerlaste klooster võimsana just tänu oma ääretule lihtsusele. 19. sajandil maha jäetud klooster meeldis niivõrd noorele Gaudile, et ta 13-aastasena joonistas koos sõbraga Poblet’ kloostri rekonstrueerimise plaanid. 75 aastat hiljem asutabki sõber – ärimees ja diplomaat Eduard Toda – fondi, mille rahaga klooster rekonstrueeritakse.

Kloostris elab praegu 30 munka. Ringkäigul, kuhu saame kaasa põhjaliku venekeelse infolehe, näeb erinevaid ruume, alates kaetud laudadega söögitoast, riiuleid ning arvuteid pungil täis raamatukogust kuni kataloonia-aragoonia kuningate sarkogaafidega kirikuni välja. Enamik ruumidest pärineb XII–XIV sajandist.

Viimaseks päevaks on saabunud keskaegse arhitektuuri mürgitus. Sõidame Gaudi sünnilinna Reus’i, mis tänu alkoholikaubandusele tõusis 18. sajandil Kataloonia linnade seas tähtsuselt teisele kohale. Reusi mõned kvartalid on täis Art Noveau (kohalik termin modernism) meistritöid. Tuntuimate ehitiste arhitektiks – näiteks Pere Mata haigla või kaupmehe elamu Casa Navąs – on modernse katalaani arhtitektuuri põhimõtted sõnastanud Lluis Domčnech I Montaner.

Montaneri, kes hiljem läks Kataloonia iseseisvuse eest võideldes üle poliitikasse, looming kujutab endast põnevat segu: ühelt poolt tüüpilised Art Noveau’ näidised, teisalt tubli annus hispaania-araabia koloriiti. Majad on võluvad oma detailirikkuses. Nautimast segab vaid asjaolu, et enamik neist asub ülikitsaste tänavate ääres, nii on paari tunni möödudes kael kange.

Õnneks on mõned hooned ka distantsilt ja isegi seestpoolt vaadeldavad. Näiteks Casa Navąs’e alumise korruse kangaäri, mille sisustus – sepistatud jalgadega massiivsed lauad, laeaknad, puidust kahekorruselised riiulid – on muutumatult säilinud avamisest peale. Turismiinfos selgub, et õigel päeval linna sattudes on võimalik ekskursioon terves majas.

Ehkki keeleoskamatuse tõttu oli sõnaline kontakt kataloonlastega pea olematu, jäi, eriti tänu ühele väikesele vahejuhtumile, kohalikest hea mälestus. Nimelt avastasime Siurana külas, et üüritud seifi võti on maha jäänud. Hotelli naasnud, selgus, et hommikul kiirustades oli seifi uks pärani ununenud, võtigi lukuaugus. Tuba oli põhjalikult kraamitud, aga asjad seifis puutumata.

KATALOONIA

•• Kataloonia on üks üheksateistkümnest Hispaania autonoomsest piirkonnast. Annab viiendiku Hispaania kogutoodangust, hõivates samas vaid 6% territooriumist.

•• Kataloonia koosneb 4 provintsist: Barcelona, Girona, Lleida ja Tarragona, mille rannavöönd kannab nime Costa Daurada.

•• Teed on (väga) head, samuti teede ja asulate tähistused.

•• Sisemaal räägitakse katalaani ja hispaania keelt; rannikul võib kohati hakkama saada ka inglise või vene keelega.

•• Söögikohad pakuvad 7-8 euroga nn päevamenüüd (menu del dia), millesse kuuluvad erinevad söögid, vein, vesi, kohv.

•• Auto broneerisime internetis (vajalik krediitkaardi olemasolu), makstes ette väikese käsiraha. Koos kindlustusega läks 6,5 päevaks üüritud, äsja vabrikust saabunud Seat Ibiza (broneeritud Volkswageni asemel) maksma 2100 krooni.

•• Läbisime (peamiselt kõrval- ja mägiteedel) 1000 km. Kulus 55 liitrit diislit, kokku 600 krooni.

•• Enne reisi tegime eeltöö internetis, jättes kõrvale suuremad linnad ja tuntumad turismilõksud.

•• Mõned ingliskeelsed leheküljed intenetis:

http://www.costadaurada.org

http://www.costadoradaonline.net/