KARL MARTIN SINIJÄRV: Oskar Kruusi mängud Valter Kaaveri pärandiga

##Aga Valter Kaaver, mees 1930-ndatest, astus uude ellu nagu naksti. Ja aitab ehk mõnegi põlatu teenimatust varjust välja.

“Vabakäiguvangi” alapealkirjaks on “dokumentaalromaan”, aga romaani seal eriti pole. Vaadates viimasemaid arenguid Sirbis ja mujal, pole ka dokumentaali. Kunstilise elamuse ometigi sain. Samal põhjusel, miks Oskar Kruusi lugedes ikka – mees teeb kõike just nagu väga valesti, aga ta teeb asju, mida mitte keegi teine ei tee. Järelikult ei tee keegi ka õigemini. Ning nõnda jääb ainsaks ja kindlasti mitte materdamist väärivaks allikaks nimelt Oskar Kruus.

Põhimõtteliselt ei peaks suvalist vihikut suvalisest punapoeedist – kehvakesest päälegi – ju üldse kõneks võtma. Teisalt on tegu ikkagi riigikogu saadikuga, seadusliku kommunistiga. Loetagu ja saadagu aru, et maailm 20. sajandi alguses polnud veeranditki nii lihtne ja rämeisamaaline, nagu tänased jututajad meeltesse ajada katsuvad. Kõiksugu mõtteid oli, ja keegi ei teadnud, mis neist saab. Kruus on väärt mees, et ta annab võimaluse mõistmiseks. Mis siis, et ta seda võimalust kõige veenvamalt kirja ei pane.

Juba on lahti väitlused, kas ja kui palju on “Vabakäiguvangis” Kruusi teksti ja paljukest Kaaveri enese päevikut. Mina ei tea, ja pole tähtiski. See on kaunis keskpärane õhuke teoseke väga huvitaval teemal. Kaaver võis olla ära teinud väikese kirjutamistöö, aga “Vabakäiguvangi” autorsust ta enda nimele kirjutada ei kavatsenudki. See on Kruusi raamat ja ei ole Kaaver sellele kirjanduslikult midagi juurde andnud. Materjali ettevalmistamise eest muidugi suur tänu – ehk leidub siiski ka ajaloolane, kes intrigeerivast libaromaanist vähemalt ühe asise artikli valmis teeb.