„Kapiuksed valla”: kaeme kiikriga Kapimaale, mida kõike teada saame

 Tolerants meie ühiskonnas on valikuline. Ja vastuoluline. Mulle räägiti kord ühest skinhead’ist, kes vihkas poolakaid ja juute. Viimaseid peale ühe, kes oli ta vana sõber. Aga muidu mõjusid mõlema rahvuse esindajad talle nagu punalipp Lauri Vahtrele. Seksuaalvähemustega kipub olema sarnane seis. „Ei-ei, probleemi pole, las nad olla, vaba valik, looduse sund. Kuradi rõve pede, ära seisa mu kõrval!” reageerib ühiskond, kui teema jälle üles kerkib. Selles valguses tuleb tunnistada esseekogumiku „Kapiuksed valla, arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest” vajalikkust. „Homoõpik!” sildistaks seda sündsusejünger sulapõlgusega. Arvan sama, kuid tunnustava tooniga. Sest raamat on lihtne ja loogiline. Kolmteist esseed alustavad üldpildist, mehelikkuse ja naiselikkuse mõistetest, traditsioonidest talupojakultuuris, jätkavad päevaprobleemidega, seletavad seadusi ning lõpuks kiikavad ka kultuurikappi, kunsti ja kirjandusse. Vahele on pikitud episoode elust enesest. Autorite valik on autoriteetne.

Silma hakkab, et tegemist on oma ala inimestega. Esseede toon on neutraalne, selgitav. Lugejat haritakse ka laiemalt. Maali Käbini identiteediessee alustab arengupsühholoogiaga ning jätkab teemaga seksuaalvähemuslase identiteedi kujunemisest-konstrueerimisest. Agnes Avela lisab homofoobiateemale värvi isiklike meenutustega 2006. aasta geiparaadist. Paradoksaalseid olukordi, kus kõik on normaalne, kuni… kirjeldab Rain Uusen. Kirjandusessees kirjutab Kätlin Kaldmaa Kristjan Jaak Petersonist, Karl Ristikivist ja Emil Todest. Miskipärast ma ei kujuta ette kirjandusõpetajat, kes – hoolimata oma arvamusest – käsitleks ühtegi neist kolmest homoteema pärast põlgusega. Petersoni luuletused Alole pole vist kunagi olnud pedagoogidele „pedepoeesia”, vaid ikka need esimesed eestikeelsed. Üldisest toonist irdub ainsana endrokrinoloogi-günekoloogi Maie Väli essee transseksualismist, keha ja vaimu konfliktist. Rangelt meditsiinilisest vaatepunktist kirjutatud tekst sõnastab asja haigusena, soodüsfooriana, mille raviks kasutatakse hormoonravi ja soovahetusoperatsiooni. Ravi tulemuslikkust mõõdetakse patsiendi rahulolus pärast konflikti lahenemist hormonaalsel-kirurgilisel teel. Samal ajal võib sellist käsitlust võtta kui omalaadset huumorit, irooniat nende arvel, kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad.

Vahelduv kvaliteet

Mis võinuks veel – kuigi tõsise tuleohuriskiga – olla, on essee kiriku ja homoseksuaalsuste suhetest kaasajas. Mäletatavasti on meilgi oma skandaal homoseksuaalse pastoriga ette näidata. Ja kuidas on lood sirgeselgsuse ja silmakirjalikkusega, kui kahe mehe suhte patuks pasundamise varjus kipuvad karjased kooripoisse koinima, kriminaalselt kihu kahandama? Pede- ja pedo- võivad olla küll sarnase kõlaga eesliited, kuid automaatset sisulist sugulust nende vahel pole. Kui lähtuda teadmisest, et teose töö on ühiskonda näiteks eelmise lõigu viimase lause asjus harida, valgustada ja selgitada, võib „Kapiuksed valla” lugeda õnnestunuks. Kuigi esseede huvitavus kõigub teemade kaupa, mille juures mängib rolli ka autorite vahelduv kirjastiil ja keelekasutus, on paar harivat õhtut tagatud.

Ehk aitab levik vähendada vähemalt hüsteerilist homoviha, milletaolist kultiveerisid kõrgliiga tasemel näiteks Toivo Tänavsuu ja Martin Helme telesaates „Vabariigi kodanikud” (12.10.10), sõites üle nii sallivuskampaaniat „Erinevus rikastab” kaitsta püüdnud SA Eesti Inimõiguste Keskus juhatajast Marianne Meiorgist. Lõpetuseks tasub korrata definitsiooni: „Sallivus ehk tolerantsus on inimese või ühiskonna võimelisus taluda, tunnustada või/ja usaldada harjumuspärasest erinevaid arvamusi, uskumusi, hoiakuid, tavasid, kombeid, ideoloogiaid või kultuure üldse. Sallivus ei pruugi alati tähendada heakskiitu või mõistmist, kuid enamasti sisaldab austust.” Ja seda viimast „Kapi-uksed valla” oma viisakal ja põhjalikul moel palubki.