Šampanjasotsialist kõlab ilusti, „š-s” meenutab joogi kihinat. Ja küsimus on igati õigustatud, üks mu lugude „burdoone” on tõesti see vastuolu inimese õilsate, võrdsust pooldavate hoiakute ja tegeliku egotsentrilise käitumise vahel. Niisugune tegelane on omamoodi ümberpööratud või neurootiline variant „valgustatud valeteadvusega” küünikust, kellest kunagi rääkis Peter Sloterdijk oma „Küünilise mõistuse kriitikas”. Kui küünik toimib mingi väärtussüsteemi järgi, ilma et ta sellesse ise usuks, siis šampanjasotsialist tahab ikka uskuda, et teatud elukorraldus muudaks asja paremaks, isegi kui tal endal ei ole hetkel mugav sellega kaasa minna. Sellise inimese jälgi on mus eneses, ja ega ma pole ses suhtes midagi haruldast, pigem väike kala suurte kõrval.
