Kangelassaagad, robotid ja druiidide värav

KOLM SÜDANT JA KOLM LÕVI

Poul Anderson

Tõlkija Eva Luts

Fantaasia 1999

Nüüd on lõpuks selge, et kirjastuse Fantaasia jõuline tulek ulmeturule pole juhuslik. Enamgi veel – tegu on lausa sarjaga "Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid". Veidi kohmakas see nimi ju on, aga kahtlemiseks ruumi ei jäta, kõik on öeldud. On fantaasiat ja on ka tippe. Otsa tegi lahti Howardi "Draakoni tund", järgnes Andersoni "Murtud mõõk". Nüüd siis sama autori "Kolm südant ja kolm lõvi."

Teose sündmustik kulgeb Karl Suure aegses legendidemaailmas, peategelaseks nii ajalooline kui legendaarne Taani kuninga poeg Holger Danske. Taas on tunda teatud sarnasusi Tolkieni saagadega (Keskmine maa/Keskmaa), aga ka Andersoni enda "Murtud mõõgaga". Mõlemas raamatus on Haldjamaa ja Trollheim, ka on mõlema teose sündmustikus kesksel kohal mõõk.

Ometi on "Kolm südant..." ka hoopis erinev. Esiteks pole see nii raskepäraselt saagalik ja traagiline kui "Murtud mõõk". Pigem on tegu hoogsa seiklusega, kus peadpööritavad katsumused tänu peategelase nutikusele õnneliku lahenduse leiavad. Anderson ei ole jätnud kasutamata võimalust flirtida möödaminnes ka science fantasy-nimelise ulmesuunaga.

Kuigi raamat kisub kangelasulme kanti, ei saa lugedes lahti tundest, et autoril oli kirjutades kogu aeg pisuke muie suunurgas - siit ilmselt ka vihjed Mark Twaini kuulsale "Jänkile kuningas Arthuri õukon-nas". Kahjuks pole see raamatule tulnud, pigem vastupidi – tulemus on selline, mida võib õigusega tituleerida maailma fantaasiakirjanduse tippteoseks.

Lõpetuseks võib ka pisut toriseda. Aegade algusest on Unrichi hõimlasi nimetatud kobolditeks, seega on ausa mäevaimu tembeldamine nikliks tõlkes küll täiesti kohatu.

DRUIIDIDE VÄRAV

Wolfgang Hohlbein

Tõlkija Kaidi Kask

Sulemees 2000

Tunnistan, et Hohlbeini nime nähes võtsin raamatu ette suure eelarvamusega. Kirjastuse Kunst välja antud "Unustatud saar" ja "Tüdruk Atlantisest" (Merlini Raamatukogu 1995) olid hellaks teinud. Õnneks tuli oma arvamust lugemise käigus korrigeerida –

"Druiidide värav" pole sugugi selline jama, nagu need kaks vihikukest kapten Nemo poja juhtumistest.

See on hoogne seiklus, mis on täis seletamatut müstikat (ja seletamatuks paljud asjad jäävadki, kuid see ei häiri). Tunneli rajamisega on äratatud jõud, mis on vanem kui inimene. Miski mägedes on ärganud ja hakkab maailma muutma.

"Druiidide väravat" võib lugeda kui põnevusromaani. Aga võib ka kui hoiatust. Igas inimeses peitub druiidide värav, või õigemini – iga inimene ise ongi druiidide värav. Ja mis selle värava kaudu maailma tuleb või kuhu maailm selle värava kaudu suundub, on juba enda teha. Tundub pisut nagu liiga pateetiline?

Pole viga, õige asja nimel võib ka pisut pateetikat ära kannatada. Igal juhul on tegu päris hästi üles ehitatud põnevikuga. Meelelahutuseks sobib kenasti ja ei keela ka tõsisemaid mõtteid mõelda.

POSITROONILINE INIMENE

Isaac Asimov, Robert Silverberg

Hotger 2000

Robootika kolm seadust on nagu kolm vaala, millel seisab robotite maailm. Need seadused on trükitud ka "Positroonilise inimese" tagakaanele. Ometi pole "Positrooniline inimene" raamat robotitest. Nagu pealkirjastki näha, on see eelkõige raamat inimesest. Olgu või positroonilisest.

See on raamat inimesest, tema hirmudest, piiratusest, kitsarinnalisusest. See on raamat eelarvamustest. Aga see on ka ilus, kuigi kurb lugu ühest unistusest, mis lõpuks teoks saab.

Kuidas defineerida inimest? Asimov on võtnud endale ülesande, mille kallal on hambaid murdnud kõikide aegade filosoofid. Kas inimese teeb inimeseks aju? Või mõistus? Või... surm? Kas surm võib tõesti olla miski, mille poole püüelda?

"Positroonilises inime-

ses" on palju viiteid Asimovi varasemate robotijuttude tegelastele ja sündmustele. Ometi pole selles raamatus robootika kolme seaduse loogiliste punktide must-valgest vastandamisest tekkivaid värvikaid situatsioone nagu kogumikus "I, Robot" (e.k. "Kadunud robot" LR 1965). Seekord läheb Asimov sügavamale. Ta mängib nüansside ja pooltoonidega, jälgib, mis juhtub intellekti suurenedes ja empaatia lisandudes. Polegi vast eriti üllatav, et robot hakkab kolme seadust tõlgendama (inimlik, kas pole?). Ja mida rohkem ta oma tegevust tajub ja mõtestab, seda avaramad tõlgendamisvõimalused talle avanevad. Ilmselt on see ka üks põhjusi, miks inimeste eelarvamused robotite suhtes aina tugevamalt esile tõusevad. Kohati näib, et robot võib olla inimlikumgi, kui inimene ise. On see võimalik? Ja mis vahe on siis üldse inimesel ja robotil?

See on raamat, mis paneb mõtlema ja küsimusi esitama. Kinodes jookseb komöödia "200-aastane

mees", mis on vändatud sama raamatu järgi ja milles peaosa mängib Robin Williams. Ärge uskuge. See raamat ei ole komöödia.