Kameeleonina on põnev elada
(5)
„American History X” – filminäide sellest, kuidas kinnistunud mõttemallid muutuvad elu ja surma küsimuseks. (Kaader filmist)
Nimelt lasi latiinost naabrivalvur Floridas maha mustanahalise „kahtlase” teismelise. Ma ei soovi siin lahendamata juhtumile hinnangut anda, pealegi saab igaüks uudisteportaale kammides ise järeldused teha.
Kuid kas kinnistunud mõttemallid võivad tõesti saada elu ja surma küsimuseks? Kultusfilmis „American History X” igatahes küll. Värsked filmid „1 + 1” ja „Diktaator” mängivad klišeedega üsna vabalt, vastukaja vaadates pole see kõikidele filmikriitikutele meeltmööda, eriti USA-s. Kuna iga ühiskond on juba olemuslikult teatud stereotüüpide kütkeis, tundub kõige mõistlikum olevat lihtsalt kameeleoniks hakata.
Näiteks istusin ma reklaamibüroos praktikal olles iga päev suhteliselt tumedas riietuses ühe kesklinna pargi lasteväljaku äärsel pingil, nukravõitu taevast silmitsedes ja räsivat sügistuult ignoreerides. Sõin kodust kaasa võetud vähese täitematerjaliga võileiba ja lähedasest kaubanduskeskusest ostetud kõige odavamat salatit, proovides oma ideekesi müügikõlblikeks formuleerida. Päikseprillid olid ees muidugi. Ja pärast tegin suitsu.
Inimesed käisid mööda ja vaatasid kahtlustavalt. Vaene kirjanik? Lasteahistaja? Tegelikult on ju tore pargis külmetades biitkirjanikku teeselda, nii et pärast einet läksin veidi rõõmsamalt kollaseid lehti sahistades büroosse tagasi. Õhtuti käisin lasteaias õel järel, muutudes bussis kaassõitjate mahedate pilkude all hoopis nooreks tubliks isaks.
Sellist päikseprillidega, tumedas riietuses ja suitsetades kirjutava kirjaniku staatust võiks võrrelda Juri Lotmani poeetilise isiksuse kontseptsiooniga, mille kohaselt teatud isikutüüpide loomusest, staatusest, käitumisest ja välimusest on tekkinud kindel ettekujutus.
Klišeede kammitsas
Kui romantismiajastul oli kõikide poeetide võrdkujuks Byron, siis tänapäeval võidakse kirjanikega samastada hoopis narkootikumidest mõnu tundnud Hunter S. Thompsonit. Haiglane välimus, õnnetu armastus, kehv tervis ja vaesus oli romantismiajastu poeedile staatuse saavutamiseks sama oluline kui postmodernismi ajastul rokkstaarile narkootikumidega liialdamine, arvukad seksuaalsuhted, pöörased kontserditurneed ja varane surm. Nii tekivad tüüpilise süžeega rokkarifilmid nagu „Rock Star” või kirjanike elu lahkavad telesarjad à la „Californication”. Meenutades, et subjekt hakkab ise müüdile vastavalt käituma, võisingi oma klišeelisust teadvustades rahumeeli pargis istudes tuvisid edasi vaadelda.
Teun A. van Dijk näeb minu kirjeldatud argipraktikate rakendamises ideoloogia väljendumise vormi. Nii on „kultuuriinimeste” kõrval ka teistel ühiskonnagruppidel, nagu punkarid, kokad või rekka-juhid, oma käitumis-olemuslik paradigma. Sedagi olen järele proovinud: eelmisel suvel kruiisisin reipalt ringi musta maikaga, mille tõttu mitmed tuttavad mu kohe naisepeksjaks ristisid, ja hakkasin oma kõnnakus ootamatult isegi macho’likkust täheldama. Ühel hiljutisel koosviibimisel peeti mind kapuutsiga dressipluusi kandmise pärast räppariks, järgmisel õhtul võisin samale dressipluusile nahkjaki peale visates minna rahumeeli rokiklubisse.
Roland Barthes kirjeldab teatud subkultuuride käitumisele omaste müütiliste biograafiate tekkimist, mille käigus objekt muutub staatilisemaks, vaatemängulisemaks ja talle ülekantavad üldised tunnused varjutavad individuaalsuse. Nii viiakse teose „Orm Punane” lugeja põnevasse viikingite maailma, mis on ootuspäraselt täis taplemist, riisumist, vardas lammaste küpsetamist ja õlle rüüpamist.
Tänapäev on sama seiklusrikas: ajateenistuse kestel paluti minult lokaalis jalale astudes ja ohtlikku kiilaspead märgates ohtrasõnaliselt vabandust, aga keskkooli ajal lõngusena kitarriga ringi liikudes ähvardati tavaliselt peksa anda. Kaitseväes sain ka teada, et „igal normaalsel mehel on B-katt” ja minusugused humanitaarerialade üliõpilased on intelligendid.
Klišeekindlus pole siiski vallutamatu, eriti selgelt ilmneb see soorollide muutumises. Noorema generatsiooni hulgas on toidu valmistamine kohati muutunud meeste pärusmaaks ja autoga sõidavad pigem naised. Sellised protsessid on aga varjatud ja ühiskonna enamus neid kindlasti tunnistada ei taha. Seepärast tulebki osata kasu lõigata sellest, et otsuseid langetatakse endiselt esmamulje ja välimuse põhjal. Seda kinnitab sotsioloog Catherine Hakim, kelle sõnul kena välimusega, hästi riietatud ja viisakas inimene saab rohkem palka (EPL 14.04). Seejuures ei sõltu endale tähelepanu tõmbamine üksnes Hakimi kirjeldatud erootilise kapitali võimsusest.
Mõnu on pisiasjades
Eriti palju elevust külvab muidugi teistsugune nahavärv ja olek. Meenub lugu minu hispaania sõbrast, kes sai pargis jalutades saapalöögi rindu, kuna ta polnud kohalik. Loomulikult on rassilise, soolise ja usulise diskrimineerimise meeldetuletamine ühiskonna ära kurnanud ja kohati leitakse ebaõiglust sealt, kus seda polegi. Aga elementaarse viisakuse puudumine on samuti ebameeldiv.
Okei, stereotüübid töötavad, nad on valitsevad, ebameeldivad, turvalised, progressi takistavad – see oli juba enne seda kirjatükki selge ja igapäevaelu pakkus piisavalt tõestusmaterjali. Aga mida selle teadmisega peale hakata, kuidas teha nii, et „vähemused” ei hakkaks oma positsioone ära kasutama ega „enamus” enda kitsarinnalist mõtteviisi laiendama?
Nii keerulisele vastasseisule lahendust pole, pigem aitab vähemalt probleemi teadvustaminegi tekkivaid konflikte paremini mõista. See-eest jõuame ühe teise meeldiva tõdemuseni: kui ühiskonda on nii lihtne šokeerida, siis võiks sellest endale lausa meelelahutuse kujundada. Pierre Bourdieu habitus’ega saab mängida ja selle täiesti skisofreeniliseks muuta.
Elus on põhiline mõnu teatavasti ikka pisiasjadest, nagu õigeaegne sigaret või pika WC-järjekorra järel eesmärgini jõudmine. Seepärast soovitan kõigil testida enda lõbustamiseks kinnistunud mõttemalle väikeste igapäevaste ümberkehastumistega.
