Kaliningradi oblasti maagilised veidrikud

Ohhoo, jajah. Miski pole enam endine pärast seda, kui Gabriel Garcia Marquez pani kirja oma geniaalse romaani “Sada aastat üksildust” alguslause. Ega see maagilise realismuse tont tänapäeval kommunismuse omast vägevam pole. Mõlemad käivad ringi mööda Euroopat, pabularada järel. Igal maal on oma maagiline realismus. Eestis on Mehis Heinsaar ja Urmas Vadi, Venemaal on Juri Buida ja kusagil mujal kindlasti veel keegi.

Hiljuti “Loomingu Raamatukogus” ilmunud valik Kaliningradi päritolu vene kirjaniku Juri Buida novelle kogust “Preisi pruut” on selles mõttes maagilise realismi stiilipuhas näide. Nagu ikka, on sellisel puhul kohustuslikud: kusagil külakolkas tegutsev üksildaste veidrike kamp; kõverad vanamehed ja imelikud eided; imepisikesse mehesse armunud hiidnaine; imeilus tüdruk, kes laseb ennast vägistada jälgil lombakal; kõrts, kus üle maailma kokku rännanud lobamokad räägivad maailma imedest; üksikuks jäänud mees, kes lendab minema omatehtud õhupallil… ja nii edasi.

Kellele selline laad meeldib, see Juri Buida eestikeelse käekirjanäite ka endale muretseb. Käekirjanäite sellepärast, et 47 novellist koosnevast romaanist (ilmus vene keeles 1998. aastal) on eestindatud kõigest 15.

Buida puhul on eestikeelne retseptsioon märkinud, justkui oleks ta “maagiline” vaid puhuti – ja puhuti justkui lihtsalt realistlik, läbiraiutud juurtega rahva irratsionaalset tegelikkusetaju peegeldav.

Aga eks seda saaks väita ka Marquezi puhul. Ei ole ju käinud Kaliningradis ega Kolumbias. Mine võta kinni, mis on tõde, mis mitte.

Näiteks Buidal seletab üks vanamees: “Kas siin, kuhu tuldi kokku maailma igast kandist, oli vähe isevärki inimesi. Kas või Ümarik Dunja, kes iga võimaliku seina äärde hunniku tegi ja siis omaenda kakaga seinale päikse joonistas. Või vana Avvakum Muhhanov, kes toppis sigarettidesse kõrgema sordi Gruusia teed ja sõi õngitsemas käies toorest kala, mistarvis oli tal taskus alati soola: sai viidika kätte, pistis selle peadpidi taskusse ja siis suhu.

Või Kollatõbi, kes pani iga päev nahka kilo porgandeid ja kihutas öösiti jalgrattaga mööda linna. Või Vita Väikepea, tabalukk taskus, millega ta võis äkitselt vastu vahtimist äsada inimesele, kes ei maksnud talle puude saagimise eest mitte kümne kortsus rublaga, vaid üheainsa kümnelisega.”

Buida masse ei hulluta

On üsna usutav, et Kaliningradi oblast on sedasorti veidrikke paksult täis. Nagu muuhulgas ka Eesti. Maagiline realism on üks võimalus näha maailma asju teatud nurga alt, lubada oma ellu muinasjutt.

Vene kirjanduspildis on Buida üsna eraldiseisev nähtus. Ilmselgelt pole tegu autoriga, kelle teoseid neelaksid laiad massid. Tal ei ole isegi oma kirjastust või telesaadet, tema loomingu põhjal ei vändata filme, ta ei loo oma koolkonda.

Buida on kirjanik selle sõna vanamoodsas tähenduses. Vene kirjandus on suur ja lai, see mahutab kõike. Ka maagilist realismi.