Kaks meest lauamänguga pimeda ebausu vastu

Kas mäng tuli hästi välja?

Künnap: Seda on nüüdseks testitud loomade, laste ja vanainimeste peal – see on kõigile meeldinud. Isegi sellistele, kes muidu mängudesse umbusklikult suhtuvad. Nüüd ongi igavene häda. Andsin mängu kirjastajale ka ja ta siis helistab mulle õhtul ja küsib, kuidas need reeglid ikka on ja mitu kaarti tuleb alguses lauale panna... Päris hästi hakkab inimestele külge.

Mäng näeb hea välja, isegi juhend tundub muhe...

Künnap: Olen väga palju pidanud väga halbade mängujuhenditega mängima. Mul on tunne, et mõnikord inimesed, kes neid tõlgivad, vihkavad neid mänge. Oluline on, et juhend oleks hästi koostatud. See juhend peaks mängu siililegi selgeks tegema. Kuigi Andrus ütleb, et siilid on rumalad nagu... Mis see oligi?

Kivirähk: No seda enam. Kui juba siilile on selge, siis on kõigile selge. Mina ei olegi kusjuures seda mänginud. Mul seisab see veel ees.

Künnap: Selle mängul on see pluss, et seda ei ole käsu peale tehtud. Nagu ka käsu peale kirjutatud raamat ei pruugi hea saada. Andrusel on sellega kogemusi...

Kivirähk: Ega raamatut ka käsu peale ei kirjutata. Ja palju sa neid mängegi oled käsu peale teinud...

Kuidas mängu mõte tekkis?

Künnap: Tekkis köögilaua taga istudes... Olen näinud igasuguseid põnevaid seiklusmänge, aga täiearuline täiskasvanud inimene, kellel on lapsed ja kes käib tööl ¬– või on laps ja käib koolis… Kust pagan ta peab võtma selle neli ööpäeva järjest vaba aega, et ühte seiklusmängu läbi mängida! Miks ei võiks olla üks vahva seiklusmäng, mille saab tunni ajaga mängitud ja mis on iga kord erinev? Kui meeldib ja hoog on sees, siis võib ju veel ühe mängu otsa mängida. Sealt sai lähtutud ja alguses oli ta lihtsalt muinaseesti kangekaelsus, aga kui me prouaga seda proovima hakkasime, tekkis vajadus parema süžee ja pinnase järele. Tuli välja, et see lihtsalt vajab „Ussisõnu”. Ei ole magusamat asja, mille peale saaks mängu teha. See istus nii hästi, et sai Andruse käest küsitud-näidatud, kas ta on nõus. Esimene variant ei olnud üldse ilus ega värviline ega lahti joonistatud, vaid paras käkk.

Kivirähk: Mina ütlesin, et võib.

Künnap: Urahtasid tigedalt... (Naeravad.)

Kivirähk: Ei-noh „Ussisõnadest” on tahetud ka filmi teha, aga Eesti oludes on see ikka täiesti mõeldamatu, et seda piinlikkust tundmata vaadata saaks. Kõik on plastmassist ja poroloonist. Aga lauamängu saab hiilgavalt teha ja Asko on lauamängude meister. Minul on hirmus hea meel, et ta selle tegi. Olen siin rohkem tellisetegija rollis – tegin tellised valmis ja Asko leidis võimaluse ehitada nendest mingi ehitis. Kuidas ma saan keelata! Väga hea on, kui suudad inspireerida mingit välgatust, millest sünnib juba teisi kunstiteoseid. Lauamäng on ka omamoodi kunstiteos.

Künnap: Lõpuks, kui töö jõudis kujundamise faasi, oli hästi mõnus hakata neid kaarte ja tegelasi lahti joonistama. Nagu oleks hakanud raamatut illustreerima.

Kivirähk: Tänapäeval ju täiskasvanute raamatuid kahjuks ei illustreerita. Vanasti ikka tehti sageli...

Künnap (näitab mängukaarte): Siin on nüüd näha rästikud ja kuidas üks tuulesõlm välja näeb. Või kuidas võiks välja näha Põhjakonn. Kuidas näeb välja kitsesuurune täi...

Kivirähk: Ja kuidas üldse teada saab, et ta on kitsesuurune. Ta on ju täi...

Künnap: Ma otsisin pilte teadusraamatust ja sain teada, et täid on igasuguste Klaabude sugulased. Vaata, millised krimblid või sarved tal on...

Kivirähk: Satikatel on vist kõigil sellised peas...

Künnap: Aga täil on mummulised, hästi vahvad...

Kivirähk: Eks muidugi, pahad tegelased on alati kõige toredamad joonistada. Vaata või usuhullu.

Künnap: Või hiietark Ülgas oma puust küünistega.

Suured asjad on öökullimunad, mida raamatus ema andis – kõige paremad asjad. Mängus on need elude eest ja neid tuleb hoida. See on ka üks kasulik kaart – pime ebausk.

Kivirähk: Selle vastu tuleb ka võidelda.

Künnap: Jah, seda ma joonistasin kõige kauem, see oli nii keeruline. (Kaardil on pilkaselt must ristkülik.) See siin on tükike isamaad, sellega on hea virutada kellelegi – see on paelahmakas. Ja terav emakeel – seda saab vibuna kasutada. „Ussisõnade” mäng on täiesti emakeelne ja isamaaline ning sellepärast ka täiesti tõlkimatu. Ütleme, mängu mootori võib mujal mingi muu raamatu põhjal käima panna, aga see konkreetne mäng on ilma raamatuta tõlkimatu.

Aga kui ei ole „Ussisõnu” lugenud?

Künnp: Mäng toimib ka siis, kui sa ei ole raamatut lugenud. Ma loodan, et kui keegi, kes on fänn, ostab mängu, siis tekitab ta selle mängimise ajal ka teistel huvi raamatu vastu.

Kivirähk: Loomulikult. Eks alati tekib sünergia, kui on mingid ühest asjast lähtuvad tooted.

Künnap: Ma ei usu, et Lenini teostele saaks huvitava mängu ehitada.

Kivirähk: Ära ole kindel. See võib päris huvitav tulla. Või NLKP ajalugu näiteks.

Künnap: Kuna see on kohutavalt paks ja materjali on tohutult palju, siis see võiks olla selline välgukas – 12 minutit ja valmis.

Kivirähk: Ajalugu oleks niipidi ideaalne, vaata, kui palju on võimuvõitlusi ja veriseid sündmusi. Kui palju vanu revolutsionääre Stalin ära tappis. Selle võiks kõik mängu sisse panna. Siis tuleb stagnatsioon koos Brežneviga ja nii kuni N Liidu lagunemiseni välja. Mäng algab Oktoobrirevolutsiooniga ja lõpeb Augustiputšiga.

Künnap: See läheks Venemaal hästi.

Kivirähk: Oi, läheks jah. Punane karp ka, sirp ja vasar peal. „Nõukogude Liidu ajalugu” mängu nimeks.

Milleks üldse mängida?

Künnap: Mängudega on niisugune asi, et masu on. Pime, külm, nahkhiired ründavad. Lauamäng seisab kõigest sellest üldisest paanikast lahus. Saad sõprade ja perega maha istuda.

Kivirähk: Sa tahad öelda, et kõik, kes on töötuks jäänud, saavad nüüd kodus istuda ja lauamängu mängida...

Künnap: Hehee... Selle asemel, et minna restorani, kus kuri kelner sind hammustab, võid võtta pudeli veini ja pirukad koju kaasa ning seal mängida.

Kivirähk: Ta seob perekonda.

Künnap: Ja kui elekter on välja lülitatud, siis saab mängida küünlavalgel ja ongi romantilisem.

Kivirähk: Eriti muinasaegset mängu, sest ega sel ajal elektrit ei olnudki. Sobib väga hästi peeru valgel mängimiseks.

Kes võidab?

Künnap: On igasuguseid mänge. On kärukeeramise mänge, kus tuleb teiste vastu halb olla. On õnnemänge, kus kõik liduvad järjest ja omavahel üldse ei suhtle. Kõige rohkem vihkan neid lauamänge, kus suhtlemist pole, muudkui veereta omaette vürflit ja astu. Tekib küsimus, miks seda üldse mitmekesi mängida.

Mulle meeldib, kui mängus on kommunikatsioon, olgu see rivaalitsemine, aga veel parem, kui on koostöö. Nii saab selleski mängus üksteist aidata, aga see on selline eesti moodi aitamine. Nagu Pearuga kahasse – Pearuga kahasse on ikka kallim. Häda korral mängijad aitavad üksteist ja omavahel ei sõdita. Vaenlased on kõigil ühised: raudmehed ja mungad, kes on tulnud võõrast imelikku kultust külvama. Samamoodi ka kohalikud külajobud ja iseenda lõksu jäänud.

Kivirähk: Võidab see, kes nende koledate loomadega võitlemises kõige kauem vastu peab.

Hea asi, mida jõulupakki pista?

Künnap: Mõtlesime, kuidas jõulukampaania teha. Sel aastal tulevad jõulud hoopis teistmoodi (madala häälega): „Põleta kodus kirikuid!”

Kivirähk: Omamoodi tore mäng ju, mida jõuluõhtul kodus mängida.

See mäng on muidugi ka ideoloogiliselt täiesti haruldane ja võimas. Ta on niivõrd kirikuvastane. Põhilised ülesanded, mida inimestele antakse, on kirikute ja kloostrite laialipeksmine.

Künnap: Sellega nüüd ilmselt väike pahandus tuleb...

Kivirähk: ... aga väga hea, et ta tuleb.

Norra death metal’it ka kuulate? Seal on bändid, mis rõõmuga kirikuid põletavad...

Künnap: Ma ka kuulsin seda kurba uudist. Arhitektuurimälestisi ei ole mõtet hävitada. Tuleb tegeleda tegeliku põhjusega.

Kui nüüd tuleb huumorimeeleta kristlane ja solvub?

Künnap: Oi, küll see oleks tore!

Kivirähk: Ega siis ei saa kõiki rahuldada. Kristlastel on oma mängud, mida saab Vatikanist osta.

Künnap: Mõtle, kui kaua nemad on karistamatult oma mänge mänginud! On aeg natuke nende kulul mängida. Nende mängud olid ju palju hirmsamad, keldrid täis piinapinke ja õudsed institutsioonid. Las me nüüd vastame neile leebelt lauamänguga. Ega raamatki ei ole ainult kristluse vastu.

Kivirähk: Ta on igasuguse ebausu vastu. Hiietark ei ole mingi kristlane.

Künnap: Kriitikavaba publiku kummardamise vastu. Igaüks leiab oma tee, olgu ta budist või satanist. Ja mis puutub koolides usuõpetuse õpetamisse, siis loomulikult: võrdlev usundiõpetus – alati. Aga mitte usupropaganda. Võrdlev usuõpetus võiks Eestis toimuda nõnda, et leitakse maausklike, katoliiklaste, luterlaste, õigeusklike, budistide, satanistide hulgast inimesi, kes lapsi hariks. Koolis oleks nii, et üks nädal on sul budist, järgmine satanist

ja nii edasi. Maailmapilt loksuks paika. Aga paluks mitte nii nagu vanalinna hariduskolleegiumis. Siis tulevad tõesti ussid ja hakkavad varsti susisema.

Kivirähk-Künnap

Muinas-Eesti seiklusmäng

„Mees, kes teadis ussisõnu”

Eesti Päevaleht