Kaks armastusesõltlast vaataja ees pihitoolis
Taavi Eelmaa ja Taavet Janseni ühise lavastuse emotsioonid löövad pea sassi.
Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa rääkisid, et tüki „Viimased korraldused neile, keda ma kunagi olen armastanud” puhul tuli vorm iseenesest, lavastuse mõt-te ülimusest. Eks see kumab läbi ka. Mitte et vorm oleks kuidagi suvaline, aga kogu vormist kiirgab emotsiooni. Ja niimoodi, et see ei pruugi vormiga iseenesest kokku minnagi, aga ta jõuab kohale. See jätab pealtvaatajale saalis väga müstilise tunde.
Märksõnad, mis kujunditega rahva ette visatakse, on selged: igatsus, ootus, armastus, kättesaamatus ning teised normaalsed ja ebanormaalsed emotsionaalsed seisundid. Kujundid on leidlikud, kuid lihtsad (näiteks varjuteater).
Kui minna saali üsna tavaliste, keskpäraste teatrisõbra eelteadmistega, saab vahest suurima elamuse. Pidades sellega silmas näiteks Taavi Eelmaa, ütleme, imagot avalikkuses. Oma rollivalikutega on ta enda külge hõõrunud üsna julma pealiskihi, millele tema sõnavõtud meedias just leevendust ei ole toonud. Ja seal ta siis on, laval kõigi ees, justkui lahti lõigatud. Tema groteskne tegelane äratab kaastunnet ja ta aus sõnavõtt austust. Ning haavatavus läheb hinge. Lava on pihitool, kus istuvad kaks armastusesõltlast, kes on kinni selles igatsuse kibemagusas tundes, mis tekitab teatud sadomasohhistlikkust. Ning näitleja neist kahest on teinud just minu lemmikrolli.
Ma ei taha mõeldagi sellele, et see kõik võis vabalt olla „lihtsalt” tavaline roll. Etendusest tekkinud mull on liiga hea, et seda lõhkuda.
 |
  |
 |
