“Kajakas”: ei ühtki head stseeni, kuid ikka on huvitav

Aasta alguses oli Ingo Normeti ja lavaka 23. lennu tudengite turvaline “Kajakas”, siis Von Krahli ja Kristjan Smedsi avangardne “Kajakas””. Ning nüüd Andres Noormetsa ja Endla teatri puhastatud “Kajakas” – Noormets on teatanud, et nemad pole otsinud uusi vorme ja kontseptsioone, vaid läinud tagasi teksti enda juurde – see on olnud teksti puhastamise protseduur.

Just siin saabki parafraseerida kirjanik Trigorini kuulsat lauset “Ma ei saanud midagi aru, aga vaatasin huviga” – ei ole aru selgelt saada, kuidas on puhastatud teksti ja jäetud vormiotsingud kõrvale, aga vaadata on huvitav. Kõige enam küsimusi tekitab hajusus – Noormetsa “Kajakast” ei saa justkui millestki haarata, ei saa välja tuua üht eriti head detaili, stseeni või kont-septsiooni, kuid üldmulje jääb sellele vaatamata positiivne.

Teisalt tundub, et Noormets on keskendunud korraga liiga mitmele loole – Treplevi ja Nina liin või teatri revolutsiooni teema ei domineeri nagu tavapäraselt, vaid nendega võrdselt saavad tähelepanu noorkirjaniku tegelaskuju ja diiva kapriisid. Nii ongi, et Noormets lihtsalt jutustab lugu, on läinud nii-öelda tagasi teksti juurde, puhastanud selle igasugustest tähenduste omistamistest, hinnangutest ja kontseptsioonidest. Kontraste ei suuda tekitada ka Veronika Valgu lihtne, kuid uudne kujundus, mis loob laval istuva publiku ümber õhku täis kiletorudest läbipaistva seina.

Pärast Lembit Ulfsaki rolli diiva Arkadinana ei ole ükski teine Arkadina tükiks ajaks päris nii hea. Piret Laurimaa mängitud iganemise koorma (ja armukadeduse) käes vaevlev staarnäitlejanna ei tõuse aga ootuspärasest diiva rollist kõrgemale.

Uusi vorme pole vaja?

Kui aga võrdlust jätkata, siis põ-nevam on kõrvutada kahte eduka kirjaniku Trigorini rolli. Von Krahli teater laseb alguses Aleksander Eelmaa Trigorinil näida sümpaatsena, tagasihoidliku kuulsusena, sooja südamega tallaalusena, kes näitab, kui raske võib olla loomingu, andekuse ja edukuse koorem. Hiljem šokeerib vaatajat mehe “näraklus”. Märt Avandi Trigorin muutub juba üsna alguses, kui mitte vastumeelseks, siis vähemalt tolaks, kellele meeldiks mõelda, et ta on natuke hull nagu üks kunstnik olla võiks ning kes käitub kohatult ja vastutustundetult.

Sten Karpovi Treplev pole sinisilmne teatriuuendja, vaid natuke hullunud, üllatavalt oma ema sarnane, ilmselgelt selle käes vaevlev kuulsusejanune noormees, kelle vastu ei teki kaastunnet, viha ega armastust. Puhas tegelaskuju, mitte suur karakter? Kes teab. Kuid uusi vorme pole ehk tõepoolest veel vaja.