Jututihnikute uimastav rägastik
Pealkirja „Ebatavaline ja ähvardav loodus” võib lugeda nagu hoiatust uurijale, kes püüab Heinsaare raamatust kui loodusnähtusest selget arusaama luua. 151 leheküljele mahtuvast 28 novellist ja miniatuurist leiab sellele hoiatusele piisavalt kinnitavaid näiteid. Matemaatik Arno Kask, kes asub enda elusolemise tõenäosust range teadusliku täpsusega analüüsima, jõuab järeldusele, et ilmselt teda polegi olemas, ning kaob hämmeldunult tühjusse.
Nii et tasub olla ettevaatlik, isegi raamatut kätte võttes, vähemalt kui tegemist on mitme eri reaalsuse piiril uitava unistaja loomeviljaga, nagu asjad kõnealusel juhul tõepoolest näivad olevat. Akadeemik Endel Lippmaa, kes on kirjaniku sõnul oma parema ajupoolkera täielikult unarusse jätnud, otsustab lõpuks kätte võtta luulekogu ning see toimib „ulmakiirendina”, mis viib ta hooletusse jäetud ajupooles kasvavasse džunglisse rännakule. Seejärel elab teadlane üle psühhedeelse surma ja ümbersünni kogemuse ning tuleb oma rännakult tagasi muutunud mehena.
Ulatuslik, sageli absoluutne teisenemine tabab suuremat osa Heinsaare lühijuttude tegelasi. Enamasti toimub selline muutumine mingitel looduslikel, ent seletamatutel põhjustel iseenesest, vahel käivitab sündmuste-ahela ka mingi päästik. Ühel puhul lükkab muutuse käima isikustatud emake loodus ise, kes vihastab, kui tegelane tema märguannetele reageerida ei taha.
Muutumise koostisosad on lagunemine ja kogunemine. Iga teadlane teab, et inimene koosneb mosaiigina kokku pandud rakkudest, milles sisalduv aine surma korral laiali laguneb ja uue rakenduse leiab, kaotsi ei lähe midagi. Heinsaar, keda võiks ehk nimetada alkeemikuks, aga igatahes mitte teadlaseks, lagundab ühe tegelase mitmeks isikuks. Sellisel moel saadud uusi tükke annab selles maailmas nähtavasti lõpmatuseni osadeks jagada. Mõni neist, nagu kõhkleja Bernard, kes pole mitte üheski otsuses kindel, jaotab end kõigi võimalike valikute vahel osadeks ja säilitab seejuures identiteedi. Hiljem kogunevad eri tegevustega ametis olnud osad tervikuks kokku tagasi.
Võiks öelda, et siit kumavad läbi teaduse kaugetel äärealadel hulkuvad seikluslikud teooriad. Näiteks kvantmehaanika paljude maailmade interpretatsioon, mis tähendaks, et kõik võimalused realiseeruvad, kui mitte siin, siis kusagil mujal. Heinsaar pole füüsik, aga nutikas mees ometigi. Omada korraga intellektuaali mõistust ja samal ajal hullumeelse fantaasiat, see kõlab uhkelt.
Mestis Priit Pärnaga
Kuuldavasti tajuvad matemaatikas andekad autistid arvudemaailma märksa füüsilisemalt kui meie. Daniel Tammet, kes suutis pähe tuupida ebanormaalse hulga pii komakohti, on oma autobiograafias kirjutanud, et mõne arvuga kaasnev tunne meenutab talle sinist värvi, teine aga lumesadu. „Ebatavalises ja metsikus looduses” on füüsiline kuju aistingutel ja emotsioonidel. Kui sel on mingi kirjeldatav kuju, on tegu poolvedela ollusega. Halvatud kunstiteadlase mitmekesised teadmised segunevad tema ajus bakterite ja seentega ning kerkivad võlutainaks. Teise tegelase kehal ladestub rasva kujul selline nähtus nagu armastus, mille kogust on kirjanikul võimalik grammi täpsusega mõõta.
Nagu öeldud, mõjub liigne lahkamine ja sehkendamine sellise sürrealistliku lühitekstide kogu puhul aga kohatuna, mistõttu oleks arukas keskenduda olulisele ja otsad kokku tõmmata. Heinsaar on avaldanud kogumiku moodsaid muinasjutte, millel on ürgne põhi. Laia maailma lugudes tembutav rebane või koiott on autorile selgelt hingelähedane tegelane. Teose loomiseks on Heinsaar löönud mesti teise vembuvanaga, kunstnik Priit Pärnaga, kelle illustratsioonid sobivad lugude vaimuga sümbiootiliselt kokku. Loodus on veider, aga põnev.
Mehis Heinsaar
„Ebatavaline ja
ähvardav loodus”
Menu kirjastus
