JÜRI PINO: Veebiani seltsis kõrtse kammimas
##Nii sain mina raamatust aru: tegelikult on ükskõik, mida normaalsele elujõus mehele öeldakse, varem või hiljem kannavad jalad ja tusk või rõõm tema ikka kõrtsuradadele. Tusk kahtlemata kiiremini. Nii läheb ka Fabiani kaasajastatud, täiendatud ja parandatud variandil Veebianil (kaamera ja polüfoonilised helinad tavavarustuses). Veebianil veab koguni nii, et tuttav tohter ütleb talle veel vaid pool aastakest elupäevi. No kes siis selle peale klaasikest ei võtaks? Ja kes võiks sellisele mehele pahaks panna? Ainult tervisenatsid ja ülemaailmne farmakoloogide vandenõu ehk läbinisti kurjad isikud.
Eks Veebian siis läheb. Ent nagu rumal intelligent ikka, hakkab ta ennast kohe piirangutega painama. Otsustab juua vaid kümme kannu, ja ainult kohtades, kus kunagi õnnelik olnud. Igaühes ühe. Et asja veel keerulisemaks teha, otsustab võtta igast liigist vaid ühe, kulutades hirmsa aja kõrtsude klassifitseerimisele. Intelligendi asi, mis parata.
Alustabki siis retke. Ja nagu üks tubli tuiamine ikka, ei lähe see mitte päris nii, nagu arvatud, ehkki lõbus on, huvitavaid inimesi kohtab, rajad lähevad hoopis mujale kui arvatud, pärast paha olla niikuinii. Normaalne, endale natuke huvitavamaks tehtud turnee kodulinna kohvikuid pidi, väga hea lugemine.
Esimese korra lugesin niisama, teine kord juba mõtlikult. Hirmus tahtmine oli ära mõistatada, mis kohtadest juttu. Ei ole ju kohvikud ning alkoholiga einelauad mullegi võõrad paigad, oh, ei ole.
Esimese paiga, kust retk algas, arvasin ära tundvat. See oli mu meelest kuskil ajakirjandusmaja kandis, Lilleküla poole, pruuni puumaja keldris. Viibisin seal kunagi nüüdseks lugupeetud isikutega, nii tosin ja rohkem aastaid tagasi, kui õlu anti kaheliitrises morsikannus kivikõva vahumütsiga ning nii mitu nirutillut morsiklaasi, kui joojaid oli ning sama arv kärbatanud võileibu. Suupisteks. Kui õlu lõppes, jäi vaht põhja püsti, võileivad tõsteti letile tagasi. Neid ei söödud kunagi. Aga võib-olla oli see mõni teine, neid oli algul päris palju, kõik sarnased.
Järgmisega oli lihtne, see on hotell Tallinn, millel nüüd uhkem nimi. Jõhkrad probleemid tekkisid linna suurima õllekaga, olgu, jäi vahele, Kuku tundis ära, siis läks segaseks, nagu oleks ise neid läbi käimas või võtaks usinasti lugemise kõrvale õlut, ikka peatükk ja kann või siis koht ja kann. Päris hea meel oli, kui raamat ringiga ausasse meestekasse tagasi jõudis, selline kodune tunne, ausad inimesed ümberringi rüüpamas. Hea kohe nuputada, mis paigad on tegelikult millised, mis tegelased kellised. Härra Hellou, kõige targem eestlane, teadagi kes. Teised – mingil kohvikutes kondamise hetkel jaguneme me kõik üsna tüüpidesse. Kes on targutaja, kes isamaalane, kes nuhk (endine), kes läheb kurjaks, kes läheb härdaks. Pahatihti kõike korraga.
Ent uuriv kirjandusreporter ei tohi endale lubada nii pealiskaudset lähenemist teosele. Ei! Uuriv kirjandusreporter tabab autori eluga tutvumast ning esitab talle otse küsimusi oma suure õpetaja kriitik Horrimani vaimus: mida sellega mõtlete, kellele töötate, kes seisab prototüüpide taga, mida on Tammsaare tahtnud sellega öelda?
Mida autor ütles
Tammsaarest, muuseas, ei maksa autorile üldse rääkida, talle see läbini vilets kirjanik meeldib. Võib-olla samamoodi, kui meeldib muidu viisakates kohvikutes käijal aeg-ajalt otsida kõige nõmedamaid einelaudu.
Tuleb tunnistada, autor vingerdas. Läks tarvis karmimaid meetmeid mitmete õllede ja füüsiliste ähvarduste näol, et härra kirjanik omaks võtaks mitmed süüteod, nagu: osad kõrtsid ja isikud raamatus on puhas väljamõeldis; sama kehtib mitmete sündmuste kohta; mitmed isikud seevastu esinevad õigete nimedega (seda ma tean ise ka).
Lisaks väitis autor, et need olevat kõige sagedasemad küsimused ülepea: kus on kus, kes on kes? Aga ta olevat nende küsimustega juba ammusest harjunud ning osav kõrvale põiklema. Mis sa sellisega teed?
Millalgi hiljem kuulsin, et tihti esitatakse ka küsimust: miks üldse kõrtse kammida? See tähendab, miks mitte juua üheski enam kui üks või kaks õlut, siis edasi minna, vaatama, mis järgmises on? Autor imestas vastu: miks jällegi mõned, korra kõrtsi maha istunud, sealt enne liikuda ei taha, kui välja visatakse, naine või uni tuleb? Nii saab ju vähe muljeid
Mispeale meenus, kuidas autor mind kunagi Haapsallu kõrtse kammima vedas. Ametlik põhjus oli pildid intervjuu manu. Pildid said ruttu tehtud, siis Haapsalu odavatesse õllekatesse. Üldse olevat Haapsalus 37 õllejoomiskohta, kasiinod kaasa arvata.
Peab tunnistama, muljeid saab ja need pole üldse halvad. Kõige rabavam oli koht, kus õlu maksis vähem kui kümnekas, õhus oli paras rääsunud rasva hõng, aga suitsu tuli teha õues! Me ei suutnud seal väga kaua olla, haisu pärast, mida suits vaid matnud oleks. Okei, mina ei suutnud.
Oli koht, kus peade kohalt läks läbi solgitoru. Täpsemalt otse laua keskelt üle. Mistõttu, kui täis see laud ka polnud, alati oli seal keskel tühi koridor, kuhu midagi ei pandud. Olgu märgitud, et see toru ei tilkunud, koht ei haisenud.
Oli lihtsalt kena putka metsa veeres, kus nii kaunis, nii kaunis õllekest rüübata. Üks oli igal pool üks – sissetulev valjuhäälne meestekamp ja nukker vanamehike nurgas. Mõnes ka rõõmus vanamehike. Tõepoolest, see oli elamus.
Nagu raamat.
