Jüri Arraku aastalõpu mõtisklusi

21. sajandist on kulunud kümme aastat, mis on küll ainult üks kümnendik, aga natuke saab ikkagi aimu sajandi iseloomust, milliseks ta võib kujuneda. Kohe sajandi alguses, 11. septembril 2001 toimus New Yorgis koletu terrorirünnak kaksiktornidele. See suurendas veelgi vastasseisu USA ja islamiriikide vahel ning järgnes siiani Iraagis ja Afganistanis kestev sõda, millele ei paista õiget lõppu olevat. See kõik võibki anda 21. sajandile erilise näo. Kristliku ja islamistliku maailma vastasseisust on palju kirjutatud ja suures plaanis see võibki eristada 20. ja 21. sajandit.
20. sajand oli nagu lävepakk 19. ja 21. sajandi vahel, nagu mingi üleminekuaeg, kus nii mõndagi keerati pahupidi. Bolševike võimuhaaramine Venemaal 1917 ja sellele järgnenud stalinlik terror, Mussolini fašism Itaalias, Hitleri natsionaalsotsialism Saksamaal, diktaatorid Hispaanias ja Portugalis. Veel kaks kohutavat maailmasõda. Suured muutused kultuuris. Kunstis valiti 20. sajandi tähtteoseks Duchampi „Fontään” (naturaalne pissuaar näitusel). Sajandi keskel kirjutati: „Igaüks on kunstnik, kõik on kunst!” Modernismi ette pandi post ja sündiski postmodernistlik maailm. Killustatud, kiirelt vahelduv ja pealiskaudne.

Lõuendi kruntimine
Üle selle lävepaku astuski inimkond 21. sajandisse. Eelnevad sada aastat olid nagu tänapäevale lõuendi kruntimine. Mida siis sellele lõuendile kümne aastaga maalitud on?
Arvan, et Eestile on kõige tähtsam meie 2004. aastal NATO-sse ja Euroopa Liitu vastuvõtmine. See andis meile kauaoodatud kindlustunde ja vähendas oluliselt Eesti-vastase agressiooni võimalust. Läbi sajandite on suuremad riigid nagu Venemaa, Saksamaa, Rootsi, Poola meid okupeerinud ja vajutanud eestlase hinge ohutunde. Me oleme elanud nagu koridoris, kust suuremad rahvad läbi rändavad ja kordamööda ka siia peatuma jäävad, kes lühemaks, kes pikemaks ajaks. Seepärast pole meil saanud välja kujuneda oma kõrgkihti, aadelkonda, rääkimata õukonnast. Samuti puudub oma riigi valitsemise kogemus ja see kõik annab tunda ka praegu, selle sajandi esikümnel.
Kui me tahame riigina püsima jääda, peavad meie eelistused kitsastest pere ja tutvuskonna piiridest välja kasvama, meie jutud ja teod peavad tegelema Eesti ja kogu Euroopa probleemidega. Peame tundma uhkust oma iseseisva riigi, tema lipu, vapi ja hümni üle. Olema olenemata meie raskest minevikust ja küllalt keerulisest tänapäevast õnnelikud, et nii väiksel rahval on kõik kultuurrahva tunnused, mis on ime!
Meie riigi kõigi astmete juhid peavad oma otsustes ja ettevõtmistes esmalt arvestama, et nende tegevus ei kahjustaks Eesti iseseisvust, see on nurgakivi vabaduse hoonele.
Läbi mitme konkursi sai viimaks valmis ka Vabadussõja võidusammas. Tema valmimise protsess on nagu sümbol meie rahva vaevalisest teekonnast vabaduse poole ja isegi valmimise tehnilised vead näitavad, kui raske on meil oma vabadust üles ehitada ja hoida, et see jälle kildudeks ei puruneks. Küsitluste järgi toetas Vabadussõja võidusammast 70% vastanuid ja umbes sama suur oli olnud ka 1918. aastal Vabadussõja toetajaskonna protsent elanikkonnast.
Peame rohkem austama meie vabaduse eest võidelnuid ja Vabadussõja võidusamba tagaseinale, sambast paremale poole, peaks olema musta graniiti raiutud kõigi Vabadussõjas langenute nimed. See liidaks meid rohkem ja oleks koht, kuhu oma suguvõsa kangelasele lilleke tuua.

Uus energia
Selle sajandi esimesel kümnendil jätkus meie väljatulek okupatsioonist ja see kestab tavaliselt sama kaua kui okupatsioon, seega umbes 50 aastat. Ka juudid olid pärast Egiptuse vangipõlve 40 aastat kõrberännakul, enne kui pühale maale jõudsid! Meil on sellest okupatsioonist väljatuleku rännakust läbitud 18 aastat ja veel on jäänud umbes 25. Üks jõud, vabaduse aade, sunnib rahvast edasi liikuma, teine jõud, harjumuslik, kisub endise süsteemi juurde tagasi. See on loomulik protsess ja vaja on pidevalt endale teadvustada tagasilangemise hädaohte. See on nagu ebameeldivast, sügavast, sissesõidetud roopast välja ronimine: sein on konarlik ja libe, aga roopast välja jõudes ootab ees loomulik elu.
Tundub, et teaduse ees seisvaist probleemidest on üks põnevamaid selle kümnendi ajal alustatud uuringud uut tüüpi energia kasutuselevõtuks, mis lõpetaks maavarade väljakurnamise. Samuti ootan huviga, millised on CERN-is suure hadronite põrgati kallal tehtud uuringute tagajärjed.
Inimene uurib, avastab, õpib meie universumi tundma, nagu loeks suurt paksu raamatut, ja iga lehekülje keeramine saab premeeritud kas või Nobeli preemiaga.