Jürgen Rooste: luule pole töö, luule on ilmutus

•• Millised omadused on luuletajale vajalikud?

Kõige rohkem hirmutab mind läbimõeldud igavus, sügav konstrueeritus ja kontsentreeritus, teadlikkus oma keelest ja sõnavarast, sihtidest ja tegutsemisest, sihuke küpsus ja valmisolek. Kui luulekogu kohta saab öelda, et see on veinina täidlane, hirmutab see mind veidi. Teatav toorus või metsikus, keeleline loomalikkus on luuletajale kasulikud omadused. Muidugi, see on maitse asi... Eks mõni joob õlut, teine veini. Üks mu sõber, eesti paremaid poeete, kurb mees, ütleb alati, et tema alkohoolseid sööke ei tarbi. Võtab kangemat. Sama on luulega ka ju. Ütleme, et kui ma istuks restoranis, siis ma ise impressionistlikku mõtteluulet ei telliks. Selle maitse on igav nagu tavalisel praekanal. Mis võib mõnikord olla ka too parim roog.

•• Kas sinu luule pole konstruktsioon, vaid sünnib püha või kurja vaimu sunnil?

Jah, pigem tunnen ennast hästi sellises vahendajaseisundis, nii et ma kirjutades ennast väga ei jälgi ega kontrolli. Kohati kahtlustan, et need tekstid pigem öeldakse mulle ette. Kõik luuletused, mida ma olen püüdnud teadlikumalt, meelega kirjutada, on tulnud poolfabrikaatkirjandus. Proosaga on muidugi teine asi. Nii proosa, esseed kui ka arvustused on ikka töö, kus tuleb tõsiselt maha istuda ja läbi mõelda. Luule ei ole töö, luule on ikkagi ilmutus. Proosaga on nii, et kui on sada lehekülge järjest luulusid, vaimupanemist, inspiratsiooni ja ilmutusi, siis see on juba mingi pühakiri, mitte mõnus lugemisraamat.

•• Kui sageli need hääled sulle tekste ette söödavad?

Tekste sünnib kogu aeg, aga mul ei ole nendega midagi peale hakata. Alles andsin raamatu välja ja üks on lähiajal plaanis. See on “XXI sajandi armastusluule”, mis peaks “Tavalisele eesti idioodile” vastukaaluks pakkuma midagi südamele ja hingele. Kirjutamist peaks vaatama pikas perspektiivis, kõike ei pea kohe kasutama. Mul on üleproduktsioon, liiga palju hääli kõneleb, liiga palju kasutatakse mind kirjutusmasinana. Võib-olla need tüübid annavad mulle praegu ette tekste aastast 2040? Mis ma nendega praegu teen? Peab lihtsalt märkmikud alles hoidma. Ja ma muidugi kirjutaks rohkem, aga praegu ikkagi olen ma veel lepingulisel tööl ja ma ei taha inimesi alt vedada. Niigi olen seda elus teinud. Tahaks, et asjad laabuks ja sujuks, aga samal ajal ma ei peaks olema ametnik, et ei peaks tegema tööd töö mõttes, vaid ikka ainult seda, mis iseenda hinge ka värina toob. Vahel, vahel harva see mul õnnestub.

•• Milline on sinu viimase aja suhe religiooniga?

Ma olen kalduvustelt agnostiline, põdev luterlane. Eks ma olen mõelnud, et kui ennast omadega täiesti ummikusse mõtlen, võiks minna teoloogiat õppima, lausa kirikuõpetajaks. Luuletaja on teatavas mõttes nagu halb apostel, õpetaja sohilaps. Absoluudi mõttes on see natuke paheline, kui sa mängid ise loojat, ei aktsepteeri seda kõige vägevamat lätet, vaid proovid ise maailma luua või paremaks teha. Ajakirjanduse puhul toimib see ehk võimsamaltki, uskujaid on vähemasti rohkem, eks ole. Mõtle, kui palju on neid, kes elavad, pea kuskil meediapilvedes, ja arvavad, et see ongi elu. Otsivad oma nime ja nägu kroonikakülgedelt, ja nutavad, kui neid sääl pole.

•• Mida sa Sirbi endise kirjandustoimetajana arvad kultuuri meediakajastusest?

Probleem on pigem selles, et kultuurikriitiku töö on suhteliselt piinarikas, aeganõudev ja mõttetu, sellega ei teeni suurt midagi võrreldes tööle pühendumiseks kuluva ajaga. Tulemus ongi see, et meil on väga vähe süvitsi minevaid, põhjalikke, häid, laia perspektiiviga ülevaateks suutlikke kultuuri- ja kirjanduskriitikuid. Muidu olen pigem rahul, et kultuuriküljed on kõigis asjalikes lehtedes olemas, sõnavõtuvõimalus toimib, kuigi toimetuse valikute üle võib alati vaielda.

•• Kas nimiluuletus “Tavaline eesti idioot” kirjeldab kedagi teist või sind ennast?

Kirjanik mängib niikuinii jumalat. Kui ma seda juba teen, siis ei taha ma olla ebaõiglane jumal, vaid põrutada kõigile võrdselt. Nimiluuletus ongi ehk kõige radikaalsem näide. Ütleme ausalt: tavaline eesti idioot on välja suremas. Ta on praegu üsna vaba ja õnnelik loom, teeb ise oma seadused, aga see hääbumine, eriti mõistuse hääbumine, mis selle juures toimub... Ma ei jäta ennast üldse välja, see jutt käib ka minu kohta. Kuigi raamatu lõpus annan ma hulgaliselt ka lootust, näitan ilusaid asju; helge tuleviku või vähemalt helge hääbumise võimalus säilib. Aga tavaline eesti idioot olen ma ise. Ka. Ja paljud teised on ka. Need, kes veavad ausambaid sinna ja tänna, kes püstitavad alkoholipiiranguid ja samal ajal annavad vasaku käega pool vanalinna keskväljakust õlleterrassidele ja teevad trahvi punkarile, kes väljaspool aedikut ka tahab oma õlut juua... Kahepalgelised tõprad. Mina ka muidugi.

•• Avaldasid oma debüütkogu “Sonetid” kümme aastat tagasi. Kuidas on selle ajaga muutunud üks su peamiseid inspiratsiooniallikaid, Tallinn?

Siin on valed teemad üleval – parandatakse asfalti, pannakse sambaid püsti, veetakse sambaid minema, lükatakse muruplatse hunnikusse ja lammutatakse vanu puumaju, et ehitada asemele modernseid betoon-klaaskuubikuid, kuhu keegi ei jaksa majanduskriisi tõttu kortereid osta. Nagu keegi noor entusiast oleks hakanud hirmsa kiiruga kirjutama luulekogu, tahtes seda kole kiiresti kokku saada, ja tal on sada ideed, kõik laiali, ja harali ja neil pole omavahel mingit seost. Aastatel 1995–1996 oli asi lootusrikkam, et Tallinnast võinuks saada üks eriline Euroopa linn, siin võinuks olla Göteborgi või Praha tunnet. Ent võta näpust. Nagu suhteliselt suvaline Ida-Saksa kompleksides kolgas.

•• Milline oleks ideaalne Tallinn?

Ma oma luuletustega ei idealiseeri Tallinna, selles osas olen rohkem loodusluuletaja, ei loo utoopiaid. Kõigi oma puudustega on Tallinn aga parajalt hullumeelne linn, ja mulle ei ole kunagi sümpatiseerinud normaalsus. See hullus sisaldab alati lootust, et asjad võivad paremuse poole pöörata, areneda ulmeliseks utoopialinnaks.

•• Kuidas sa ise selle kümne aastaga oled luuletajana muutunud?

Vonneguti raamatutes on ühed trafamadoorlased, kellel on enda eluea piires ja enda kehas ajarändamise võimalus. Usun, et see on võimatu, sellega pani Vonnegut mööda. See siin ei ole sama autor, kes kirjutas “Sonetid”. Need tekstid on mulle osaliselt väga võõrad, ma ei suudaks niimoodi kirjutada. Vast emotsionaalsus ja naiivsus on samaks jäänud, olen endiselt loll ja rumalamaks pole ka palju jäänud... Teemad on läinud palju karmimaks, haigusi, hullust, muret, rõõmu ja armastust ei peida ma enam niivõrd kujundite taha. Arvan, et minu uuemaid raamatuid on kergem lugeda, sest kui ma nüüd kujundit kasutan, siis mitte peitmiseks või mõistukõne rääkimiseks, vaid mingite tunnete, mõtete või nähtuste võimendamiseks. Olen ehk psühholoogilisemaks muutunud.

•• Oled sa Helsingis kultuuripagulase või -saadiku rollis?

Pagulasena ma ennast ei tunne, kultuurisaadik pole ka õige sõna. See sisaldab “tema ekstsellentsi” imagot, et pead käima ja särama. Tahaksin pigem tekitada silda, mille kaudu eesti kultuur sinnapoole kulgeb, aga ma pole kindel, kuidas see siiamaani on õnnestunud.