Keegi ei anna metsikuid summasid, et ehitada hiiglaslikke aparaate uurimaks lihtsalt ei-tea-mida. See juhtub vaid vene muinasjuttudes. Kuid kui ütled, et jahid uut osakest, siis on lugu teine. Mis sest, et 99,996 protsenti otsustajaid ei tea, mis asi on boson, kõlab see veenvalt.

Pole luule asi sõnu määratleda ja ehkki on nõnda väidetud, pole ka luule asi sõnade piire laiendada. Luule võtab sõnu kui linnukesi. Kui lind jääb tuppa kinni, siis on küsimus, kas luule laseb ta välja, küsis Saarikoski. Ja arvas, et oli viga loodust uurima hakata. Mis sellest uurida? Miks hõisata, et on ehitatud suurim laev, kiireim auto või targim arvuti, kui need olid juba enne olemas.

Möödunud hooajal korraldasin sõpruskonnaga Tallinnas Teatri Puhvetis kord kuus Teaduskabareed, kus nii nagu iga-aastases Käsmu suvekooliski piire ei tõmmata. Novembri lõpuks kutsusin universumi asju arutama astronoom Laurits Leedjärve, helilooja Urmas Sisaski, muusikaduo Sädeleva Kassi ja luuletaja Jürgen Rooste. Jürgen alul kõhkles, aga tuli meelekindlalt ja luges seal ette luuletusi Higgsi bosonist, multiversumitest ja matemaatikast. Ise ta ütleb, et olevat kirjutanud need selleks puhuks, ja kui nõnda, siis on õnn majas.