“Jumalate vandenõu” — hea kosmoseseiklus
Kosmoseavaruses on oma juured laiali ajanud fanaatilised usurühmitused ning ebainimlikud töölaagrid, mille taga on kurikaval salaorganisatsioon. Kui poleks teist, veelgi võimsamat salaorganisatsiooni ning uurivat ajakirjandust, läheks kangelastel haprasti, kuid õnneks...
Õnneks polegi ülemäärane originaalsus autori eesmärk. Nagu Belials on isegi tunnistanud, sobiks vähemalt mõne tema teose tagakaanele Nõukogude-aegne märge “keskmisele ja vanemale koolieale”. See teos peaks siiski pakkuma huvi ka täiskasvanud ulmefännile.
Kui mõnda Belialsi varasemat teost on kriitikud teravalt arvustanud, siis “Jumalate vandenõu” suhtes näidatakse üles leebemat suhtumist. Patriootlik ulmesõber hindab igal juhul ka kodumaist toodet, isegi kui see ei küüni päriselt oma eeskujudeni. Eestis on mõistetavatel põhjustel vaid käputäis ulmeautoreid ning Belials on nende seas kahtlemata üks nimekamaid.
Autor eelistab kirjeldusele tegevust, tegelaskujude puhul on sarnaselt arvutimänguga olulisimad näitajad nende rass ja tegevusala. Kuigi positiivsed tegelased saavad aeg-ajalt teada põnevaid asju, ei paista see nende karakterit kuidagiviisi arendavat ning dialoogidki oleks justkui ühe ja sama häälega räägitud.
Filosoofiline taust
Kohati tundub, et tekst on inglise keelest tõlgitud. Samas, ega põnevusloo kiirelt kulgevas süzˇees oma isikupära ja psüühikat avada ei jõuakski, vaja vaenlastega kakelda või nende kätte vangi langeda.
Ajaviitekirjandusena teeb Belialsi värskeima teose suupäraseks teatav filosoofiline taust, arutelud elu, surma ja jumalate üle ning sketsˇid kosmoseühiskondade ülesehitusest – nutikaim näide on vangilaagriks osutuv kuurortplaneet.
Siin-seal välgatab ka Suur Tundmatu Rass, kelle tegevuse lahtimõtestamisega vaevavad pead ka Strugatskite või Arthur C. Clarke’i inimtegelased. Clarke’i tsiteerib ka Belials, tema “Jumalate vandenõu” religioonifilosoofia on aga pärit Eesti ulmemaastiku kõrgeima tipu Indrek Hargla jutust “Õnnekosk”. Kurb tõdeda, aga Hargla kirjutatud osa on Belialsi teose tugevaim külg.
See ei tähenda siiski, et Belialsi teos oleks iseäranis kehv raamat. Nagu öeldud, paistab see silma nii Eesti ulmeteoste kui ka autori enda raamatute seas. Ka paistab “Jumalate vandenõul” puuduvat ambitsioon tavalise kosmoseseikluse raamest väljuda.
Selle nurga alt vaadates võib vaid ette heita, et autor kriminullilaadses lõpuosas otsad sedavõrd ruttu kokku tõmbab. Minu jaoks jäi küll natuke häguseks, kas inimkond väärib päästmist ja kes on vaenlane, nagu raamatu tagakaanel retooriliselt küsitakse.
