Jumal ilmutas Kivisildniku, Meieli ja Silla
Kirjastaja sõnul ilmub Ji sarjas ainult elavaid eesti autoreid, kes saavad omal jõul paigast ning liigutavad ka lugejaid. Veebruaris sarja avanud Piret Bristoli luulekogule “Nöörist ja seebist” järgnenud kolm raamatut ilmusid raamatulettidele üheaegselt, süvenenud otsimise korral leiab need üles isegi Rahva Raamatu luuleriiuli alumisest osast. Plaani järgi peaksid kolm autorit – Kivisildnik ise, Kaupo Meiel ja Ivar Sild – oma teoseid ka koos esitlema, kuigi Kivisildnik teisi-päeval Tartus toimunud esitlusele ei jõudnud.
Kolmest luulekogust lüürilisim on Ivar Silla “Spermaga ja puha”. Silla seksuaalse sättumuse äramärkimine on klišee, millest hea meelega hoiduksin, ent käes-oleva raamatu puhul ei ole see võimalik – meestevaheline armastus on siin selleks liiga oluline teema, homoerootikale viitab lilla kaanepabergi. Sild on oma luuletustes füüsiliselt väga tugevalt kohal, ent verekujundit kohtab sagedamini kui spermat. Teisisõnu, valu on naudingust tugevam.
Frivoolsuse uus tase
Kirjastaja nendib “Spermaga ja puha” järelsõnas, et Sild annab Eesti kirjanduse frivoolsusele uue taseme. Liha saab kogu tähelepanu, mida vajab, saab ülearugi, aga õhku jääb rippuma vaimne rahuldamatus, vastuseta küsimused: “kas ma üldse armastangi kedagi / mis on kirg”. Õnneks leidub siin ka muud kui lembelüürikat, lisaks armastusele leidub iga normaalse mehe hinges ka “[...] hommikuid mil surmata tahan / kirsiõisi”. Oluline teema on ka geimehe püüdlus tõrjumatuna ühiskonnas eksisteerida ning väsimus pidevast deklareerimisest, et oled vaid nii, nagu olla oskad.
Pärnu Postimehe ajakirjaniku Kaupo Meieli debüütkogu “Polügrafisti käsiraamat” algab kummaliselt – esmapilgul kirjakeelne proosatekst, tegelikult aga loits trükimasinate ja raamatute maailma vaimudele. Autor väidab, et kopeerimine on omane igale kunstialale, kuid kopeerimine muudab kunsti märkamatult olematuks: “Levitatud sõnad jõuavad paberini, sealt omakorda inimeseni ja mitte keegi ei pane tähele, millal mõte kaotsi läheb.” Meieli väitel pole ideaalset teost üldse võimalik trükkida.
“Polügrafisti käsiraamatust” koorub välja kaks kangelast. Esimene ja tähtsam on inimese loodud Real Adumismasin®, kirjasõna ajastu Moolok, “etem kui tuhat kirjandusteadlast”. Teine on trükipressi taga seisev pooltoonimees, inimene, igas mõttes nürimeelne tüüp. Trükitakse sõnu, materjaliks paber ja trükivärv. Ülejäänu on bluff. Tõde, kui teda oligi, on ammu värviga kaetud. “Lugemine on enesepetmine,” kirjutab Meiel. “Mõistmine on ajaraisk.” Aga kirjutab.
Lühike ja lööv
Meieli värsid on “Polügrafisti käsiraamatu” tekste toimetanud Kivisildniku omadest oluliselt jäisemad, nendes sisalduv iroonia hillitsetum. Kivisildniku sarkastiline huumor on tapvalt otsekohene ja seisukohavõtud endiselt jõulised. “(:) Vägistatud jäämägi” on siiani ehk tema parim luulekogu. Lühidus lööb, lööb lugejat nagu tellisega näkku, kuigi Kivisildniku raamatul on massi märksa vähem. Elektrooniliste vidinate ajastul asjad just niimoodi käivadki.
Kivisildnik on üks Eesti tundlikuma sotsiaalse närviga kirjanikke, kuigi siiani teab vist vaid ta ise, kas tema osalemine Iseseisvuspartei tegevuses on pigem ühiskondlikul areenil aset leidev performance või väljendab sajaprotsendiliselt tema kui kodaniku vaateid. Käesolevas kogus esitletakse selgelt autori suhtumist Iraagi sõtta, tarbimisühiskonda ja kultuuriruumis toimuvasse. Suhtumine on lammutav, tige, sarkasmist nõretav, kuid mis veelgi meeldivam, neid äraleierdatud teemasid on suudetud käsitleda klišeevabalt ja uue nurga alt.
Nii kummaline kui see ka ei ole, on Kivisildniku pessimism konstruktiivne – sedalaadi ühiskonnakriitika ei pane käsi rüppe lööma, vaid vihaselt tegutsema, nagu autor igapäevases elus teebki. Kohati on kirjanik aga hämmastavalt lüüriline, eriti oma haikudes: “kevadtalvise / jõe kaldal pöial püsti / jõgi ei peatu”. Luuletuse “Mina pean Liivi preemia saama” (“Lumehelbeke / Tasuta / Tasuta / Ei ärge / Ostke”) pealkiri tutvustab autori taotlusi, raamatu viimase, 13. osa pealkiri “Luuletused hinnaga 77 EEK tükk” ilmselt aga tegelikkust.
Uuest heast eestikeelsest raamatusarjast rääkides tuleb lisaks autoritele kiita ka Andres Rõhut, kes on andnud sarja raamatutele kaubanduslikult ja kunstiliselt veenva väljanägemise. Ning loomulikult väärib suurt respekti Kivisildnik, kes on lisaks väidetavalt autorite kulul parasiteerivatele kirjandusfunktsionääridele suunatud kriitikale asunud ise süsteemi seestpoolt, s.o kirjastajana õõnestama.
Järgmiste raamatutena ilmuvad sarjas Ji Chaneldiori debüüt-romaan “Kontrolli alt väljas” ning Andreas W esseekogu “Gatlingi kuulipilduja”.
Siin käsitletud luulekogude autoreid saab näha ja kuulda 29. novembril Tallinna kirjanike majas ning 4. detsembril Pärnu kunstnike majas.
