Joaquín Almunia: Eestit devalveerimine ei ohusta

Almunia arvates pole Eestil põhjust muretseda krooni kindla kursi jätkumise pärast; valuutakomitee süsteem on ebamäärase finantsturu ajal pigem Eesti pluss. Muretsema peaksid ujuvat rahakurssi kasutavad riigid.

— Maailm koos Euroopa Liiduga on väga suures kriisis. Kuigi praegu on väga raske teha ennustusi, sooviksin siiski teada teie arvamust, millal kriis lõpeb, millal hakkab Euroopa majandus taas kasvama.

— See on väga raske küsimus, millele pole kindlat vastust. Keegi ei tea täpselt, kui kaua see langus kestab. Kuid me oleme vastu võtmas väga tugevat meetmete paketti langusest võitu saamiseks. Neid abinõusid rakendavad keskpangad, samamoodi valitsused ja parlamendid. Näiteks rahalised stiimulpaketid raskustes olevate pankade päästmiseks ning rahaturgude normaalse toimimise tagamiseks, mis taastaksid krediidivõimalused. See on oluline ettevõtmine nii siin Euroopas kui ka USA-s, Jaapanis ja Hiinas ehk kõikides maailma majandust määravates riikides. Need riigid on võtnud vastu hiigelsuure koguse meetmeid ja loodame, et see avaldab lähematel kvartalitel majandusele positiivset mõju. Kui te vaatate Euroopa Komisjoni kuu aega tagasi avaldatud majandusprognoosi, siis ootame nende meetmete abil, et selle aasta lõpus alustab majandus taastumist. See saab küll olema järkjärguline. Me ei oota väga kiiret kasvu tuleva aasta alguses, vaid tasast taastumist. Ma loodan, et see stsenaarium leiab kinnitust.

— Mitmetes Euroopa Liidu maades on võetud vastu päästeplaane, mis kergitavad avaliku sektori kulutusi ning võlakoormust, nende hulgas on ka euroalasse kuuluvaid riike. Nii mõnelgi pool tähendab see valitsussektori defitsiidi suurenemist üle kolme protsendi, mis on eurot kasutavatele riikidele piiriks seatud. Kas te arvate, et see on praegu vajalik ja lubatud, või peaks Euroopa Komisjon midagi tegema, et stiimulpakette ühtlustada ning hoiatama valitsusi liigse kulutamise eest?

— Esiteks tulime novembris välja ettepanekutega Euroopa majanduse toetamise plaani tegemiseks. Me arvestasime, et sisenõudluse ja välisnõudluse puudumine, tellimuste, investeeringute ning tarbimise vähesus, tööpuudus oli tekitanud vajaduse aktiivse eelarvepoliitika järele. Lihtsalt rahapoliitilised stiimulid ei olnud piisavad, et tagada jätkusuutlikku nõudlust. Seepärast panime ette Euroopa majanduse päästeplaani, mille järgi rakendataks sel aastal eelarvelisi stiimuleid kokku 1,5 protsendi ulatuses Euroopa SKT-st. Palusime liikmesriikides sellesse panustada 1,2 protsenti SKT-st, 0,3 protsenti tuleb Euroopa Liidu tegevusest: eelarvest ja täiendavast laenuabist.

Kuid samal ajal leppisime kokku, et see stiimulpakett peab olema suunatud – tegelema konkreetselt nõudluse puudumise probleemiga. See peab olema ajakohane, et saavutada tulemusi juba lähitulevikus. Ning see peab olema ajutine, et ei tekitaks keskpikas perspektiivis probleeme avaliku sektori rahandusele. See tähendab, et kui majanduslangus on läbi ja majandus ei vaja enam neid stiimuleid, peaksid need kaduma. Niisugused meetmed ei tohiks jääda kestma igavesti.

Meil on juba olemas hinnang sellele, mis toimub. Üldiselt vastavad riikide rakendatavad abinõud kokkulepitule. Eri riikide jõupingutuste jagunemine läheb kokku meie majanduse taastamise plaani teise tingimusega, milleks oli diferentseeritus. Mitte kõigil Euroopa Liidu liikmesriikidel pole eelarvepoliitiliste stiimulitega sama palju manööverdamisruumi.

Seega need, kel on rohkem ruumi, peaksid panustama keskmisest rohkem. Ja need, kel pole selliseks meetmeks ruumi, ei peaks panustama või peaksid panustama väiksemate summadega.

Praegu teada olevad tulemused on üsnagi ratsionaalsed. Liikmesriigid, kes ei saa eelarvest stiimuleid rahastada, pole seda teinud. Üheks näiteks siin on teie naaber Läti. Läti vajab rahalist tuge, et lahendada finantssektori kriisi ja nad ei saa kasutada eelarvet fiskaalstiimuliteks. Sama kehtib Ungaris, kes saab laenuabi. Teised näited on Itaalia ja Kreeka, kel on väga-väga kõrge avaliku sektori laenukoormus. Nemad pole panustanud ega panusta neisse meetmetesse. Teised riigid, kel on võimalik, panustavad vastavalt rohkem.

— Ühelt poolt on nii mõnedki euroala riigid ületamas avaliku sektori defitsiidile seatud piire, teisalt on riike, nagu Eesti, kes teevad ülisuuri pingutusi, et jääda Maastrichti kriteeriumide sisse, et saavutada eurole üleminek. Ma ei tea, kas siinkohal oleks ehk õige samast diferentseeritusest rääkida – kas eksisteerib mingi võimalus, et euroalasse astuvatele liikmesriikidele kehtestataks pisut pehmem defitsiidi reegel?

— Jälgime avalike sektorite defitsiidi arengut ja tasemeid väga pingsalt, nii euroalas kui ka sellest väljapoole jäävates riikides. Kolmapäeval tegime avalikuks meie arvamused stabiilsus- ja lähenemisprogrammide (liikmesriikide konvergentsiraportid – toim) suhtes. Nende liikmesriikide suhtes, kel oli 2008. aastal kolmest protsendist suurem defitsiit ning kel sama olukord meie prognooside järgi jätkub, alustasime üleliigse defitsiidi protseduuri, nii nagu Euroopa stabiilsus- ja kasvupakt ette näeb.

Mõnel juhul on liigne defitsiit tingitud eelarvest rahastatavatest stiimulpakettidest ja see on ajutine – kui kriis läbi, peaks ka liigne defitsiit kaduma. Ning see ei pane ohtu nende liikmesriikide avalike finantside keskpikka jätkusuutlikkust. Sel puhul me saame aru, et 2009. aasta on fiskaalse stimuleerimise aasta.

Kuid riikide puhul, kel pole seda manööverdamisruumi (näiteks Iirimaa või Kreeka), neile ütleme, et nad peaksid alustama oma eelarvete konsolideerimist juba sel aastal. See tähendab defitsiidi parandamist.

Kuid riikide puhul, kes pole veel euroalas ning kel pole probleemi suure laenukoormuse ning selle rahastamisega, neile ütleme, et nad ei peaks riskima oma positsiooniga. Näiteks Eesti puhul saame aru, et Eesti valitsuse üheks kõige suuremaks eesmärgiks on ühineda euroga niipea kui võimalik. Ja teame, et Eesti valitsus eelistab kohandada oma eelarvet juba praegu, et olla võimeline euroga liituma. Me saame sellest seisukohast aru, see on Eesti võimude langetatud otsus ning me toetame teid nendes püüdlustes.

Mis puutub euroga ühinemise kriteeriumidesse, siis need jäävad samaks. Ka praegu pole neid muudetud, sest me alustasime ju üleliigse defitsiidi protseduuri nende riikide suhtes, kus miinus on kolmest protsendist suurem. Kuid me ei hakka rääkima sanktsioonidest või poliitikavigadest, sest me saame aru, et enamikul juhtudest on defitsiit kasvanud majanduslanguse tõttu. Defitsiit on tingitud pigem väga raskest majandusolukorrast.

— Seega teie sõnum on, et kui riik täidab kehtivad eurokriteeriumid isegi majanduslanguse ajal, pääseb ta euroalasse.

— Jah. Ühelt poolt me ei too kriteeriumidesse rohkem paindlikkust, kriteeriumid jäävad samaks. Samamoodi jääb samaks see, kuidas me kriteeriumide täitmist hindame. Kuid euroala uksed on jätkuvalt avatud kõigile, kes tingimused täidavad. Me ei hinda kriteeriume riikide gruppide lõikes, ikka iga riigi kohta eraldi.

Kui Eesti kriteeriumid täidab, teeme ettepaneku teie võtmiseks euroalasse. Vaatamata sellele, kes veel kriteeriume täidab või kes ei täida.

— Sel nädalal on Ida-Euroopa kohta olnud meedias suured pealkirjad, mille järgi need riigid (teiste hulgas ka Eesti, Läti ja Leedu) on suurtes raskustes. Terve rida analüütikuid ütleb, et neis riikides tegutsevad Lääne-Euroopa pangad on hukule määratud ja samuti kutsutakse Euroopa Liitu neid riike kohe päästma, sest nende riikide majandus olla isegi hullemas seisus kui Aasia riikide omad. Neid hinnanguid annavad analüütikud New Yorgist, Torontost või mõnest teisest eriti kaugest kohast. Kas te usute neid analüütikuid?

— Kui vaatate Euroopa Liidu liikmesriikide olukorda Brüsselist, teate, kuidas eristada olukorda riigiti. Niisiis, milline on olukord?

On tõsi, et kõik kannatavad kriisi mõjude all. Mitte kõik, aga enamik Euroopa riikidest lõpetab 2009. aasta negatiivselt, kasvu ja tööpuuduse mõttes. Seda nii euroalas kui ka väljaspool. On tõsi, et välisinvesteeringud on väga kiiresti, isegi brutaalselt kahanenud. On tõsi, et rahaturgudel on kasvanud riske kajastavad hinnad. Ja turud on palju volatiilsemad kui varem. Seda arvestades on pangad ja teised finantsinstitutsioonid väga raskes keskkonnas.

Juhul kui pangad on enamasti välisomanike käes, on tõesti risk, et nende peakorterid otsustavad tegevuse lõpetada.

Seepärast vaatleme olukorda väga tähelepanelikult. Eesti ja teiste Balti riikide puhul edendame tugevamat koordinatsiooni Skandinaavia maadega, arvestades sealsete pankade tugevat kohalolu Balti majandustes. Me soovime, et majandusvõimude keskpankade ja järelevalveasutuste tegevus oleks võimalikult koordineeritud. Samuti proovime kasutada aktiivsemalt oma finantsinstrumente, et neid riike aidata.

Näiteks oleme otsustanud teha paindlikumaks struktuurifondide kasutamist majanduslanguse aastatel ning üritame neid suunata sektoritesse, kus Euroopa abi on praegu rohkem vaja.

Eesti ja teiste riikide kohta, kel on valuutakomitee süsteem, tuleb öelda, et valuuta sidusus on positiivne element. See tagab, et valuuta on stabiilne isegi väga volatiilsete turgude tingimustes. Ujuvat valuutakurssi kasutavatel riikidel on põhjust rohkem murelik olla kui teil.

Kuid, mis peamine. Mis puudutab Euroopa Liidu liikmesriike, siis me oleme hästi varustatud, et riske maandada ja probleeme lahendada. Näiteks Läti ja Ungari puhul oleme koos IMF-iga andnud laenuabi. Ma ei välista, et ka mõni teine liikmesriik võib tulevikus samasugust finantsabi vajada, kuid ma ei arva, et see kehtiks Eesti kohta. Ma arvan, et Eesti positsioon on palju parem ning tervem. Küsimus on pigem selles, kuidas panna raskes olukorras alus majanduskasvule ning meelitada taas ligi investeeringuid.

— Ma tahtsingi jõuda Eesti, Läti ja Leedu valuutakomitee süsteemi juurde. Nagu juba ka välja tõite, tuli Euroopa Liit näiteks Lätile tema kriisis laenuga appi. Kuid sellele vaatamata räägivad analüütikud, et neist ühe riigi valuuta peab kukkuma ehk devalveeruma, ning siis järgnevad ka teised. Kas arvate, et devalveerimine on reaalne võimalus?

— Ma arvan, et me peame olukorda analüüsima riik riigi haaval. Eesti pärast ma ei muretse. Seda eeldusel, et valitsus jätkab meetmete rakendamist.

— Tulles korraks tagasi euro juurde – on kahtlejaid, kes küsivad, kas euro kui valuuta peab sellele kriisile vastu. Vaadatakse erisusi valitsuste võlakirjade hindades või küsitakse, kas mõni euroala riik läheb koguni pankrotti. Kas euro peab kriisile vastu?

— Ma arvan, et euroala lagunemise võimalus on null! See puudub täielikult.

Seda võimalust pole olemas, kuid mitte juriidilistel põhjustel, vaid sel põhjusel, et keegi ei teeks sellist otsust. Kui võtate arvesse, millised on poolt ja vastuargumendid eurost loobumisele, saate kohe aru, et sellist otsust ei tee keegi.

Riikide hulk, kes soovivad euroga pigem ühineda, kasvab iga päevaga – isegi riigid, kes ei kuulu Euroopa Liitu, tahavad ühineda. See pole küsimus. Seda küsivad ainult need, kes 15 aastat tagasi ütlesid, et eurot ei tule ja kümme aastat tagasi rääkisid, et euro saab olema katastroof päev pärast sisseviimist. Need inimesed olid täielikult valel teel ja on seda praegugi.

On võimalus, et teatud euroala riikidel on probleeme, sest krediidihinnad on riigiti eristunud. See aga näitab, et olukord finantsturgudel on murettekitav, riskide hindamine on kriisiolukorras täiesti muutunud. Kuid ma arvan, et turud reageerivad siin üle.

Krediidihindade tegelikud erisuse suurused peaksid normaalses olukorras olema väiksemad. Aga olen veendunud, et ka see normaliseerub.

Praegu on isegi hea, et turud teavad riskide hinda. Üks selle finantskriisi põhjusi peitub selles, et turud polnud võimelised panema riskidele vastavat hinda külge. Seega võtsid paljud inimesed rohkem riske, kui oleks olnud kohane.

Kes ta on?

Joaquín Almunia

Sündinud Bilbaos (Hispaania)

17. juunil 1948

Abielus, kaks last

Haridus

•• Lõpetanud Deusto ülikooli (Bilbao) õigus- ja majandusteaduskonna

Täiendusõpe

•• L’École Practique des Hautes Études de Paris’s

•• Programm „Senior managers in Government”, Kennedy School of Government, Harvardi ülikool

•• Alcalá de Henarese ülikooli (Madrid) tööhõive ja sotsiaalõiguse õppejõud

Töö

•• 1976–1979 Hispaania ametiühingu UGT peaökonomist

•• 1972–1975 ökonomist Hispaania kaubanduskodade nõukogu büroos Brüsselis

Poliitilised ametikohad:

•• 26. aprillist 2004 Euroopa Komisjoni majandus- ja rahaküsimuste volinik

•• 2000 sotsialistide peaministrikandidaat

•• 1997–2000 Hispaania sotsialistliku partei juht

•• 1994–1997 parlamendi sotsialistide fraktsiooni juht

•• 1986–1991 avaliku halduse minister

•• 1982–1986 tööhõive ja sotsiaalkindlustuse minister

•• 1979–2004 Hispaania parlamendi saadik

•• Hispaania sotsialistliku partei föderaalkomitee liige

Euroopa Komisjoni majandus- ja rahaküsimuste volinik:

•• majanduspoliitika koordineerimine ja hindamine ning majanduse jälgimine

•• juhib komisjoni majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraati ning Eurostati (Euroopa Liidu statistikaametit)

•• euroalaga seotud küsimused ja EL-i kui terviku majanduse jälgimine

•• vastutab liikmesriikide eelarvepoliitika ja riigi rahanduse järelevalve eest

•• stabiilsuse ja kasvu pakti sujuv ja tõhus rakendamine

•• liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimine, meie ühisraha õiguslikud ja institutsioonilised küsimused, Euroopa rahaturgude integreerimine ning EL-i majandussuhted kolmandate riikidega