JANNE FUNK: Murakami Haruki maailm

Asjad olid läbi põimunud keeruliselt

nagu kolmemõõtmelises pusles,

kus tõde polnud tingimata fakt

ega fakt tingimata tõde.

(“Üleskeeraja linnu kroonika”, 3. osa)

Nüüdseks tõlgete kaudu ka ülemaailmset tuntust kogunud kaas-aegse jaapani kirjaniku Murakami Haruki (sünd 1949) tähelend pole olnud sirgjoones kõrgustesse tõusev. Väljaspool Jaapanit pandi teda küll kohe pärast esimeste tõlketeoste ilmumist tähele ja ülistati taevani, kuid kodustes kirjandusringkondades valitses pikka aega umbusk. Üks Murakami teravamaid kritiseerijaid on olnud ka 1995. aastal Nobeli kirjanduspreemia võitnud Ōe Kenzaburō. Nagu paljud teisedki vana kooli kriitikud, pidas ta Murakamit tavaliseks popkirjanikuks, kelle teosed kubisevad vaid igapäevaelu triviaalsustest. Ent lugejate huvi Murakami teoste vastu terves maailmas järjest kasvab.

Murakami ise on sündinud ainsa lapsena traditsioonilist jaapani kultuuri kõrgesti hindavas perekonnas, kus lõunalauas arutati teinekord 8. sajandi jaapani klassikalise luuleantoloogia “Manyōshū” teemadel. Väikest Harukit sunniti lugema jaapani klassikalist kirjandust, mis talle huvi ei pakkunud. Võimalik, et vastukaaluks sellele hakkas ta juba koolipõlves innukalt lugema lääne klassikuid nagu Tolstoi, Dostojevski, Stendhal jt, ning huvituma džässist, millest tal on peaaegu entsüklopeedilised teadmised. Hiljem avastas Murakami enda jaoks ameerika kirjanduse, mida ta on hulgaliselt jaapani keelde tõlkinud ning mis on mõjutanud ka tema enda teoseid.

Ebatavaline jaapanlane

Ta on reisinud Euroopas ning peatunud pikemalt Kreekas ja Itaalias. 90. aastate algul elas ta Ameerikas ja luges Princetoni, hiljem Harvardi ülikoolis jaapani kirjanduse kursust. Tänu sellele on tal jaapani kirjanikega võrreldes haruldaselt hea inglise keele oskus ning tavalisest avaram maailmatunnetus, mis peegeldub iseenesestmõistetavalt ka tema loomingus. Murakami eesmärk pole kunagi olnud mahtumine jaapani kirjanduskaanoni raamidesse. Ta kirjutab oma teoseid kõnekeeles, mis on iseloomulik küll popkirjandusele, kuid ennekuulmatu jaapani kõrgkirjanduses, kus on prevaleeriv spetsiifiline, pigem ilutsev kirjakeele kasutus.

Murakami leiab, et tänapäeva üleilmastuvas multikultuurses maailmas peaks kirjandus olema ennekõike kommunikatiivne ning äratama huvi laias lugejaskonnas, kes kipub kaduma multimeedia kanalitesse.

Murakami Haruki suhtleb kodulehekülje kaudu oma lugejatega, kelle vastu ta on äärmiselt tähelepanelik. Ja lugejaskond on tal aukartustäratav: juba 1987. aastaks oli tema populaarsus kasvanud sedavõrd, et Jaapanis müüdi enam kui kaks miljonit kõvakaanelist köidet kaheosalisest armastusromaanist “Norra mets” (ingl k 1989). Selle teose tõlkega pälvis Murakami Haruki ühtlasi laialdasema rahvusvahelise tähelepanu.

Jaapanikeelses veebis leidub hulgaliselt Murakami-teemalisi külgi fännidelt, kes koostavad tema teoste pingeridasid või on üles ehitanud virtuaalseid maailmu, kus võib Murakami teoste tegelasteks kehastudes ringi vaadata.

Tema teostest moodustubki õigupoolest üks isevärki maailm, kus võib eristada sfääri, mis on lähedasem meie tajutavale reaalsusele, ning sfääri, mis on fantastilisem, sisaldades unenäolisi elemente või illusoorseid momente ja mis mõjub (ala)teadvuse peegeldusena või projektsioonina mingisuguses kummalises aegruumis. Ka Murakami ise on rääkinud, et tema teostes on fundamentaalne tendents vastandada “eksistentsi” ja “mitte-eksistentsi” või “olemist” ja “mitte-olemist” ning see lõpeb tihti kahe paralleelse maailma püstitamisega, millest üks on fantastiline ja teine lähemal tajutavale reaalsusele. Ja kuigi Murakami loodud “tõeline” maailm võib kubiseda kaasaegse linnaelu triviaalsustest, pole see kunagi täiesti kainemõistuslik, teaduslikult seletatav reaalsus.

Reaalne ja fantastiline

Barjäär nende kahe maailma või sfääri vahel pole kunagi läbitungimatu. Liikumine ühest sfäärist teise on võimalik mööda (ala)teadvuse kanaleid, mida teostes tihti kujutatakse lifti, telefoniliini, arvuti või kaevuna. Neid ühenduskanaleid kujutatakse nii, et teises otsas toimuvat võib tajuda, kuid üldjuhul mitte näha.

Näiteks viib teoses “Tantsi, tantsi, tantsi” kujutatud Delfiini hotelli lift mõnesid tegelasi aeg-ajalt hämarale korrusele, kus resideerub müstiline Lambaprofessor, kes liigitub fantastilisse sfääri. Teose “Üleskeeraja linnu kroonika” keskpunktiks on kaev, mis on ühtlasi nii läbipääsukanal teise reaalsusse kui ka erinevate sfääride ristumispunkt. Kuna teist reaalsust kirjeldatakse teoses üldjuhul hämarana, nagu asuks see maa all, siis on võimalik, et kaevu maapealne osa ulatub siinpoolsesse reaalsusse ja kaevu põhi asetseb juba teises sfääris.

Kaev on koht, mida peategelane teatava regulaarsusega külastab. Sealses pimeduses tema tajud teravnevad ja ta kogeb palju sellist, millega inimene argielus kokku ei puutu. Kummaliste une-näoliste teadvuseseisundite kaudu kulgeb ka tee läbi seina teises sfääris asuvasse labürintsete koridoridega müstilisse hotelli, kus on kurikuulus hämar tuba nr 208.

Teoste fantastilisemast sfäärist on lisaks Lambaprofessorile pärit ka Lammasmees, Telefoninaine, Ilma näota mees, kaksikõed 208 ja 209, saartenimelised õed Malta ja Kreta Kanō jpt.

Nii teatud tegevuspaigad kui ka tegelased korduvad erinevates raamatutes, olles selliselt liitvateks osisteks teostest moodustuvas Murakami maailmas. Kriitikud on korduvate tegelaste alusel püüdnud romaane grupeerida, nähes tihti kolme teost sama seeria osadena, kuid kindlasti on sellise seeria osad omavahel nõrgalt ühendatud. Sama tegelaskuju kadumine ja uus ilmumine – teinekord mitte kronoloogiliselt järgmises teoses – tundub pigem ajutise mittenaasmise või puudumisena. Tundub tõenäoline, et tegelased on kusagil, kuid see “kusagil” on selgelt siinsest erinev paik: nad oleksid justkui “kadunud” mõnda muusse sfääri. Samas ei muuda “kadumine” olematuks jätkuvat eksistentsi kui sellist.

Boku, peategelane

Murakami romaanide peategelane on üldjuhul 30. aastates meessoost mina (jaapani keeles boku, mis on meessoost isiku familiaarne viis enesele viitamiseks), kes, olles pealtnäha kõige tavalisem mees Jaapani suurlinnast, töötab tülpinult ajakirjanduses, juura või reklaami alal või on hiljuti sealt töölt lahkunud, tunneb huvi kokanduse vastu ning kelle naine või tüdruksõber on ta just maha jätnud. Ent see kõik moodustab justkui ebaolulise fooni boku ümber aset leidvatele metamorfoosidele, millesse ka teda teinekord kaasa tõmmatakse. Tavaliselt tekivad tal suhted noorte naisterahvastega, kes tihti on seotud mõne kummalise sfääriga.

Murakami ise on ühes intervjuus öelnud, et ta on proovinud kirjutada kolmandas isikus, kuid tundis end siis jumalana. Murakami rõhutab, et see ei tähenda, et tema ise oleks teoste peategelane, vaid ta kujutab oma vaimusilmas ette, mida peategelane näeb ja kogeb. Ta ütleb, et kirjutamine laseb tal siseneda oma alateadvusesse – see on protsess, mida ta kasutab lugude jutustamisel. Ta väidab, et mina-vormis kirjutades saab ta ringi kõndida kellegi teise kingades ja elada sedasi justkui oma “teist” elu.

Muuhulgas tekib tunne, et Murakami proovib boku “kingades” korduvalt läbi mängida oma elu või vähemalt osa sellest, seda suuremal või vähemal määral moonutades ja modelleerides. Nagu ennist öeldud, on boku teostes jätkuvalt kolmekümnendates aastates meesterahvas (hoolimata sellest, et Murakami ise oli debüütromaani avaldamise ajal 30 ja hetkel 56). Ka taust, kus sündmused aset leiavad, on alati suurlinlik, üldjuhul on tegemist Tokioga. Teoseti erinevad vaid üksikasjad isikliku elu ja ameti vallas ning olukorrad, kuhu boku satub. Seega võib öelda, et (oma) boku’ga teostes niimoodi mängides elab Murakami oma elu järjest uuesti võimalikes uutes olukordades läbi.

Lisaks romaanidele, mida võib jagada keerukama struktuuriga, tihti mitmeosalisteks, teosteks ja justkui puhkuseks kirjutatud murakamilikeks love-story’deks, on Murakami Haruki kirjutanud hulgaliselt novelle, lühijutte, esseesid jms ning teinud kirjandustõlkeid inglise keelest. Mitmed tema teosed on pälvinud kirjanduspreemiaid ning ta on ilmselt enimtõlgitud jaapani kirjanik maailmas. Eesti keeles on seni ilmunud 2003. a vaid armastusromaan “Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, tõlgituna kahjuks inglise keelest. Peagi peaks aga ilmavalgust nägema “Norra mets” Kati Lindströmi tõlkes jaapani keelest.