Jana Kask: muusikategemiseks pole reegleid vaja

„Ütleks lihtsalt, et see on selline sümforokk,” ütleb Jana. „Ma olen muidugi juba teisi lugusid ka kuulnud, need on rohkem isegi pungi moodi.” Ja lisab, et žanritest rääkimine talle ei meeldi. „Muusika peaks olema ilus ja eriline, reegleid pole vaja, olgu tants, popp või rokk.”

Siiski ei vaidle ta eriti vastu, kui öelda, et äkki oligi rokkbändiga laulmine see, mis talle kõige paremini sobib. „Rokkmuusika on üldse üks kõva värk, väga emotsionaalne. Kui suured live-bändid esinevad ja rahvas täiega rokib, on ikka võimas.”

Uue loo mängis sisse ansambel Mai Skizo, mille liikmed on kitarrist Alar Aigro, bassist Enn Peetre ja trummar Arvi Aigro. Antud juhul tegi kaasa ka külalisvokalist Cram.

„Kui ma bändimeestega natuke rääkisin, sain aru, et need on head kutid, siit võib midagi tulla,” põhjendab Kask seltskonnavalikut. „Hea on ka see, et nad on juba soliidsed mehed, minust palju vanemad.” Tulevikuplaanide kohta on tal öelda parajasti nii palju, et bänd teeb edaspidigi proovi ja valmistab uut materjali ette.

Mis siis sai alles äsja talustanud artistist nimega Miss Jillion? „Ei kommenteeri, eks aeg näitab,” vastab Jana. „Sain aru, et „managerid,” kes endast meedias karjuvad, on feik, tegelikult on vaja muusikat teha. Mul ei ole produtsenti vaja, et laule kirjutada ja poistega proovis käia. Heini Vaikmaa ütles mulle paar päeva tagasi, kui ta minu uut laulu miksis, et tead, sa oled ikka Jana Kask. Ja ma arvan, et nii ongi. Aga ma olen 20 aastat vana, ikka tasub proovida.”

Sama arvab ta 16-aastaselt saadud superstaarisaate võidu kohta, ehkki lisab: „Ma ei suutnud situatsiooni kontrollida, praegu võib juba öelda, et kontrollin. Aga tänu sellele hakkasin aru saama, kuidas asjad käivad. Kõik see oli vajalik kogemus ja jumal hoidku, tegelikult oli see fantastiline.”