Jalgratas — Amsterdami tänavate kuningas

Siiski – ärge proovige seda kohe esimesel päeval, sest pidev ratta seljast maha ronimine kaardi lugemiseks on võrdlemisi tüütu ning kohati olematutena tunduvate reeglite õppimine võtab aega.

Amsterdamis on 400 kilomeetrit jalgrattateid ning jalgrattaid ja elanikke peaaegu ühepalju, mis teeb sellest kõige jalgrattarohkema linna.

Rattasõit on hollandlastel veres – rasedad kasutavad tavapärast sõiduvahendit viimase võimaluseni ja juba pooleaastased tited topitakse rattatooli, kus on ülipõnev maailmaga tutvuda, sest sealt avaneb hoopis teistsugune vaade kui madalast kärust.

Seetõttu polegi tänaval ootamatu vaatepilt, kui vanem kolme lapsega on end ära mahutanud ühele jalgrattale: kaks pisikest põnni istuvad rattatoolides – üks lenkstangist ees- ja teine tagapool – ning pakiraamil on kõige suuremale lapsele jäetud kõige ebahuvitavam koht, täiskasvanu seljatagune. Tavaliselt kasutatakse tagumist pakiraami laste vedamiseks siiski harva, sest ka ise ei tahaks ringivaatamise asemel laia selga passida. Jalgrattal veetakse lapsi lasteaeda, tuuakse koolist ja tehakse üheskoos kõik muud vajalikud käigud.

Jalgratas kohustuslik

Vähemalt üheks päevaks tasub Amsterdamis kindlasti jalgratas rentida. Kui pole isu ega julgust omapäi linnas ringi seigelda, siis on parim lahendus ühineda mõne organiseeritud tuuriga, kus kõigile osalejatele antakse erksates toonides jalgrattad ning giidi juhendamisel tehakse pedaalides kesklinnale tiir peale. Piisab rattasõiduoskusest, füüsilist vormi pole vaja, sest kiirus on minimaalne ning päris tihti tehakse peatusi. Ainuke ebameeldivus võib olla küllaltki sageli puhuv tugev tuul. Kui esimene hirm on turvaliselt ületatud, siis on hilisem omapäi seiklemine lihtne ja nauditav.

Rattaga sõidetakse iga ilmaga ning mitte kunagi spordiriietes (kui, siis treeningul). Tänavapildis on tavalised ratta seljas istuvad miniseelikutes, kõrgetel kontsadel ja mantlites kontori-

ametnikud, rattaga tuhisevad ringi ka hästiistuvates tumedates ülikondades härrad, portfell rattakorvis, rääkimata vanadaamidest, üliõpilastest ja koduperenaistest. Nädalavahetustel sõidetakse rattaga kontserdile, kinno ja isegi ööklubisse. Vaevalt leidub kogu linnas asutust, mille välisukse kõrval poleks jalgrattaparklat – iseasi, kas seal on ruumi ratta turvaliseks lukustamiseks. Hollandlased on sama mugavad kui eestlasedki ja eelistavad alati treppi sõita. Ainus vahe on see, et Amsterdamis tehakse seda jalgrattal.

Tihtilugu on hollandlastel mitu jalgratast. Linnapildis annavad tooni uunikumi välimusega ühekäigulised sõiduriistad igapäevaseks kasutamiseks. Soliidsem valitakse pidulikumateks sündmusteks, lisaks veel spordiratas.

Üks kodus, teine linnas

Mida vanem ja ebahuvitavam jalgratas välja näeb, seda parem – siis ei himusta seda keegi teine, sest jalgrattavargused on Amsterdamis lausa omaette majandusharu. Igal aastal vahetavad omanikku ligi pooled sõiduriistad. Tihti on rattad varustatud mitme lukuga: statsionaarne lukk tagaratta fikseerimiseks ning lehmaketist veel jämedam tross, millega kinnitatakse esiratas ja raam jalgrattaparklas või siis kanalisilla käsipuule, mis on kõige käepärasem ja tavalisem kinnituskoht.

Linna kõige suurem jalgrattaparkla asub rongijaama kõrval. See on kolmekorruseline hiiglaslik hoone, mis on ööpäev läbi rattaid pilgeni täis pargitud. Rong ja jalgratas on Hollandis vaieldamatult kõige tõhusamad liikumisvahendid. Rongid sõidavad kõikjale, teevad seda meeldivalt tihti ning on äärmiselt mugavad. Väljaspool tipptundi võib rattad ka rongi tõsta, kuid enamasti on mõistlikum omada mitut ratast – üht hoitakse kodulähedase rongijaama parklas, teine ootab omanikku kesklinnas.

Jalgratas on Amsterdami tänavate kuningas, sest liikluses on sel eesõigus nii jalakäijate kui ka autode ees. Punaseks võõbatud jalgrattateel jalutav ja rahulikult ringi uudistav inimene on tavaliselt turist – kohalikud jalakäijad hoiavad sealt eemale, sest üsna pea tilistaks keegi närviliselt kella. Ülikitsastel tänavatel, kus möödasõiduks ruumi pole, sõidab auto südamerahus jalgratturi tempos – keegi ei närvitse, tuututa ega ohusta ratturit.

Kuidas Amsterdamis jalgrattal ellu jääda?

•• Punast tooni jalgrattateed asuvad tavaliselt tänava paremas ääres, eritee puudumisel sõida kaasa üldise vooluga.

•• Kitsastel kesklinna tänavatel on viisakas sõiduautod mööda lasta, suuremad sõidukid liiguvad ratastega ühes tempos.

•• Jalgratturitele on spetsiaalsed valgusfoorid, nende puudumisel tuleb juhinduda autofooridest.

•• Jalgrattateedel on lubatud sõita ka motorolleritel ja mootorratastel.

•• Kehtib parema käe reegel, aga mis tahes suunast lähenevale trammile tuleb alati teed anda.

•• Pimedas on kohustuslik kasutada nii esi- kui ka tagatulesid. Politsei korraldab haaranguid ja passib rikkujaid nurga taga.

•• Kasuta suuna näitamiseks käsi.

•• Ära kunagi peatu jalgrattateel – aeglusta kiirust ja peatu kõnniteel.

•• Lukusta alati ratas, ka ainult hetkeks ära minnes.

•• Hollandlased sõidavad linnaliikluses ohutundeta – eiravad valgusfoore, teevad ootamatuid manöövreid jne. Kogenematul turistil ei soovita sama teha.

•• Amsterdami kodulehekülg: www.iamsterdam.com

Rattarent ja linnatuurid ratastel: www.macbike.nl