Jaaniööl viivad joogid rännakule
Foto: Scanpix
Mulle üldiselt meeldib teada, mida ma joon. Ka jaaniõhtul. Koht ja seltskond on olulised, kuid nüüd, kui sama hästi kui kõik joogid on kättesaadavad, tahan ma ka neid valida.
Eelistan ma ka kohalikke napsusid. Et aga Eestimaal seda kohalikku jääb järjest vähemaks – vaid Setomaal teevad sealsed meistrid veel ütlemata head märjukest hansat –, siis peab leppima väljamaistega. Pean silmas siin veine ja kangemaid napsusid (v.a magusad liköörid), mitte õlut.
Kohalik söök ja jook kuuluvad iga rahva elulaadi juurde, eriti siis veel pidupäevadel. Kahjuks on poodides müügil tohutu hulk anonüümseid kehvapoolse kvaliteedi, kuid peente nimedega iseloomutuid massitooteid, mis küll kõlbavad juua, kuid millel pole mingit seost mitte ühegi maailma paigaga. Olen hakanud neid nimetama kodumaata viisavabadeks hulkuvateks jookideks.
On aga ka selliseid, millel on seos kindla kohaga, kindlate tegijatega ja kindlate joojatega. Seega iseloomustavad nad parimast küljest just neid maid ja rahvaid, kelle poolt ja kus nad tehtud on. Olen alati arvanud, et kui keegi maailmas midagi hoole ja armastusega teeb, siis see toit ja jook on proovimist väärt. Parimal juhul sealsamas kohapeal, kus seda on ikka tehtud, millest selle piirkonna inimesed rõõmu tunnevad – viskit Šoti- või Iirimaal, tekiilat Mehhikos, arrakit Sri Lankas, genever’i Hollandis ja Belgias, grapat Itaalias, rummi Filipiinidel või Kariibi mere saartel.
Üleilmastumise ja turundusnippidega esile tõstetud masstootmise kõrval, mille seas on väga häid tooteid, ei ole unustatud väärtustada ka traditsioonilist ja kohalikku. Olemas on nauditavad ja isikupärased joogid, mille juurde käivad iidsed tavad, lood, laulud ja kombed. Joogikultuurid on eri maades nii sarnased kui ka erinevad, samal ajal tekib süvenedes mingi eriline paratamatuse tunne – sellises maanurgas, kliimas ja rahva keskel lihtsalt pidid sündima selliste jookide valmistamise kunst ja teadus. Ei viski, tekiila, armanjakk ega ka teised napsud ole vaid maitse ja aroom.
Juba mõni aasta oleme jaanipäeval avanud mõne kaugel maal tehtud pudeli, mis avab tolle maa ja rahva meile just siin ja just jaanipäeval. Eriti hea, kui keegi seltskonnast on nendes paikades käinud. Eks ju ka see suve kõige lühem öö ole erinev meil Eestimaal ja kusagil kauge maa taga mõnes Šotimaa mägikülas, Iirimaal, Gascogne’is, Filipiinidel, Kariibi mere saartel, Portugalis, Peruus või Mehhikos. Aga seos nende paikadega tekib eriliselt erksalt, kui avada jaaniõhtul mõni hea viski Šoti- või Iirimaalt, gaskoonlaste suurepärane kultusjook armanjakk, portvein Portost, rummipudel Filipiinidelt või Kariibi saartelt, Peruu pisco või Mehhiko tekiila. Jooki koos sõpradega mekkides tulevad iseenesest silme ette Šoti mäed, meri, saared ja laulud, Ladina-Ameerika loodus ja inimesed või Kariibi mere saarte palavus, palmid ja liivarannad.
Eestis on üks hea viin
Et mu eriline sümpaatia kuulub siiani viskidele ja Šoti- ning Iirimaal olen ma käinud ka paljudes kohalikes viskivabrikutes ja kõrtsides ning saanud sõbraks paljude toredate inimestega, siis seal eristuvad need kohad ja inimesed juba palju täpsemalt – suitsused ühelinnaseviskid Lagavulin, Ardbeg ja Laphroaig ja viskilõhnaline Islay saar, kaleidoskoopiline Glenmorangie Šotimaa põhjakaldalt ja Taini linn vanal piktide alal, Macallan ning The Glenlivet Spey jõe äärest, Bushmills ja Paddy maaliliselt Roheliselt saarelt jne. Väärt ehe jook kutsub meid kaasa, sinna kaugele maale ja inimeste sekka.
Avastasin muide hiljuti ka ühe eestimaise hea viina – Maarahva viina, mis erinevalt enamikust teistest Eestimaal toodetud viinadest on valmistatud Sangaste rukkist ja seega kohalikust piiritusest, mitte mingist imporditud värgist. Seda julgen küll soovitada – mõnus maitse ja iseloom.
Toomas Tiivel on raamatute „Viskimaailma teejuht”, „Viinad ja peenemad napsid” ning „Ehe rõõm. Konjakid, armanjakid, grapad ja muud brändid” autor.
