Island: tule ja jää, aga võid ka vabalt minema minna

 Pole Islandil käinud, aga räägitu ja piltide ning telerist nähtu põh­jal oli mingi ettekujutus sellest vulkaanilisest maast kujunenud – ent see oli suhteliselt hall ja lame. Tarvo Nõmme „Minu Is­land” lisab ohtralt värve ja teadmisi. Näiteks selle kohta, kuidas küp­setatakse maa sees leiba, kuidas ei lukustata kodu- ega autouksi ja kuidas nauditakse lemmikroogi: mädandatud haikalaliha, pardimune ja muud sellist. Lisaks saab lugeda hämmastavatest lumetuiskudest ja teeoludest, mille kõrval meie Maarjamaa talved on lihtsalt poisikesed, ning leiab fakte kadedaks tegevast ühis­konnakorraldusest, kuid ka kriisiaja saabumisest ja paljust muust.

Visa ja sõbralik rahvas

Eelkõige on see aga väga isiklik jutustus Islandile muusikaõpetajaks siirdunud mehe muljetest. Nagu Nõmm kirjutab, on kõiges süüdi Valmar, kes 1994. aastal Islandile läks ja aja jooksul teisigi muusikuid sinna meelitama asus. Nüüd on seal neid juba terve hulk ning lisaks õpetajatööle annavad nad ka kontserte ja lävivad omavahel väga tihedalt. Elupaikadevahelised üpris pikad vahemaad ei kohuta neid mingi eseme või iseenese kohalevedamiseks paarisajakilomeetrist sõitu ette võtmast ei õhtul ega hommikul. Islandi eestlastele pole ka probleem oma tuttavatele terve saare ehk riigi ekskursiooni teha, nii et näiteks Tarvol on neid üheksa aasta jooksul kirjas juba neliteist. Näha on, et tegemist on asjaliku ja vastutuleliku semuga, kelle juurde minekuks võetakse meelsasti pikk lend ette ja kellel on kannatust koos külalistega tuhandeid kilomeetreid läbida.

Sümpaatsed on nii raamat, autor kui ka tema kaaslased. Kuna raamatus kellegi perekonnanime ei nimetata, on mõned autori tuttavad eesnimede või tegude järgi äratuntavad ja see­tõttu on kirjatükk ka väheke nagu Kroonika puslemäng.

Ilma suurema vaevata saab ära tunda näiteks näitlejad, kes Ameerikasse lennates teevad pau­si Islandil ja Tarvo neile üm­ber­-saare-sõidu teeb. Ja kui Marko ja Jaan ka laulu üles võ­ta­vad, la­heneb mõistatus, mis teat­riga  on tegu. Või kes on küla­lised Rait ja Karmen, kes kar­mi­des tee­oludes sõites siiski terve naha ja eluga pääsevad.

Päris mõnus lugemine, kuigi kohati tüütasid liiga pikaks venitatud dialoogid ja mõtisklused põie- ja sooletühjendamise ning kehakaalu teemadel. Ja leiva­mäest või ilmaolude kirjeldusest üllatuslikum oli lambaõlle kogus, mille autor laevasõidu ja Fääri saartel peatumise ajal ära jõi – 48 tunni jooksul 39 pudelit. See teeb ju 19 pudelit päevas?! Igal juhul on mees kiindunud sellesse tule ja jää maasse, millega seotud sõnamängu ta esiotsa ei taibanud – et sealt võib ka ära minna, kui ei meeldi. Tarvo Nõmm jäi.

Tarvo Nõmm

Minu Island. Tule ja jää sümfoonia

Petrone Print 2009

288 lk