Isemõtlemise ülistuseks

Sellest ajast on peaaegu märkamatult möödunud kakskümmend aastat. Õhus oli ootusärevust, muutusi võis tajuda kõigi meeltega, siht paistis selge. Vabadus, iseolemine, demokraatia. 19. aprillil 1990, mil Avatud Eesti Fond uksed avas, ei teadnud veel keegi, kui lähedal oli selle suletud ühiskonna viimane hingetõmme, mille osaks me olime pool sajandit olnud. Niisamuti ei kujutanud vist keegi tol hetkel ette, kui palju tuleb ihaletud demokraatiaga tegelikult iga päev tööd teha, et ühiskonda toimimas ja arenemas hoida.

Filosoof Karl Popperi ideid edasi arendanud filantroop ja Avatud Eesti Fondi asutaja George Soros teeb selgelt vahet demokraatial ja avatud ühiskonnal. Neist esimese tähendus on enamasti üheselt arusaadav: enamuse võim, vaba eneseväljendust võimaldavad õigused, võistlevad valimised, valitavate esinduskogude piiratud mandaat. Avatud ühiskonna mõiste seevastu on vähem tuntud. Küllap seepärast, et me ei ole seda oma ihusilmaga veel näinud. Olgugi et demokraatia ja õigusriik on avatud ühiskonna asendamatud eeldused, ei ole avatud ühiskond oma olemuselt poliitiline süsteem, mida saaks sobivate seaduste ja institutsioonide kaudu kehtestada. Avatud ühiskond on mõtlemis- ja toimimisviis, demokraatia edasijõudnum, võiks isegi öelda, targem vorm.

Avatud ühiskond on eelkõige kõnelev ühiskond. Ta tekib siis, kui ühiskonna osapooled hakkavad omavahel ausalt asjadest rääkima, kui sõnavabadus ja osalemisõigus muutuvad reaalseteks tegudeks ja avalik debatt saab tegeliku sisu. Ja mis veel tähtsam – kui ühiskonnas tekib valmisolek kuulda ja tunnistada tõtt. Enesele valetamine on üld-inimlik ega ole võõras ka riikidele. Ometi viib kiusatus vaadata tõele läbi sõrmede paratamatult paigalseisu ja mandumiseni. Nii üksikisiku kui ka ühiskonna küpsuseksam on võime oma eksimusi tunnistada ja neist õppides paremaks muutuda.

Valimiste-eelne mustkunst

Sellist dünaamilist, tõtt taga nõudvat ühiskonda on oma ettevõtmisi algatades ja toetusi jagades vaimusilmas näinud ka Avatud Eesti Fond. Rahalises mõttes oleme kahekümne aasta jooksul avatud ühiskonna edendamisse panustanud üle poole miljardi krooni. Sisulises mõttes aga mõõtmatult enam. Oleme olnud osalised paljude iseseisvuse taastanud Eesti olulisemate verstapostide juures, andnud arengutõuke nii kodaniku- kui ka infoühiskonnale. Meie tegevussuundade seas on olnud haridus, avatud valitsemine, kultuur, e-demokraatia, rahvusvähemused, võrdõiguslikkus, inimõigused ja sotsiaalne integratsioon, Euroopa asjad, tervishoid, põllumajandus, piiriülene koostöö, kirjastamine, õigus, meedia, majandus, avalik haldus, nõrgemate ühiskonnagruppide toetamine ja palju muud. Ent kõigi nende valdkondade puhul on meie eesmärk olnud üks: ergutada inimesi avatud ühiskonna nimel ise mõtlema ja tegutsema.

Miks see „ise” meile nii tähtis on olnud, mõistab mõistlik isegi. Mõelgem kas või möödunud sügisele, kui rahval oli järjekordne võimalus oma demokraatlikku tahet väljendada. Kohalike omavalitsuste valimised tõid taas teravalt teadvusse selle, kui paljud meist tegelikult ei tea, keda, kuhu ja milleks nad valivad. Inimesed ajasid segamini valitsuse ja volikogu, paljud uskusid tõemeeli, et valivad hoopis linnapead. Kui nappidele teadmistele ühiskonnast ja selle valitsemisest lisada läbinisti inimlik ihalus kasu ja tunnustuse järele, on tulemuseks manipuleeritav mass. Mida teeb saamahimu ja vähene kriitikameel inimhulkadega, saame kurva järjekindlusega näha iga uue kingapoe avamisel. Kahjuks pole asi ka demokraatiaga teisiti. Valimiste-eelne mustkunst, mil kübarast tõmmatakse välja viiesajakrooniseid ning utoopilisi igavese õitsengu lubadusi, meenutab kangesti Bulgakovi Wolandi ja tema kaaskonna trikitamist Moskva Varieteeteatris, kus rahva kaine mõistus kadus rahapabereid nähes ja peeneid Prantsuse parfüüme nuusutades hetkega. Mis on kasulik valimistulemustele, ei pruugi olla kasulik ühiskonna tulevikule, aga just selle pärast peaksime muret tundma.

Demokraatia võib olla uinutav. Valimised toimuvad, põhiseadus kehtib, kõik justkui toimiks. Aga millist arengut me saamegi loota, kui vormiliselt demokraatlikke protseduure ei täida sisuline mõttevahetus? Valijad täidavad valimissedeleid nagu robotid ja valitsejad vuristavad argumentide asemel ette arve ja protsendipunkte. Järgmisele tasandile jõudmise võti peitub kodanikuhariduses. Avatud ühiskond püsib haritud inimestel ja mida rohkem on niisuguseid inimesi, seda avatum on ühiskond.   

Oleks teostamatu ja ilmselt ka tarbetu oodata, et valijaskond mõistaks peensusteni valimissüsteemi nüansse ja teaks, mida kujutab endast modifitseeritud d’Hondti meetod, kuid seadusandlike ja täidesaatvate kogude vahel vahetegemine võiks olla elementaarne. Niisamuti peaksid kõik inimesed üldjoontes ette kujutama õigusloomeprotsessi etappe ja teadma, millal ja kuidas saavad nemad selles kaasa rääkida – täisverd osalejatena, mitte üksnes „valijate” või „maksumaksjatena”, kelleks neid nii sageli taandada püütakse.

Kodanike harituse suurendamine

Kolm aastat tagasi nimetas vabaühenduste ja riigi esindajatest koosnenud kodanikuhariduse ümarlaud suurimateks väljakutseteks kodanikuhariduse väärtustamist ühiskonnas, kõigi ea- ja huvirühmade kaasamist, kooli- ja vabahariduse sidustamist ning oskuste ja teadmiste integreerimist õppetöös, mille tulemuseks peaks olema teadmiste rakendamine praktikas. Kõik need väljakutsed seisavad meie ees tänini. Olulisimana aga tooksin esile ümarlaual tõstatatud küsimuse kodanikuhariduse tänapäevasest sisust ja metoodikast, mille puhul ei ole kolme aasta jooksul erilisi edusamme märgata olnud, kuid mille järele on ühiskonnas lausa karjuv vajadus.

Vaikselt, aga järjekindlalt oleme meiegi proovinud leida uuenduslikke viise kodanike harituse suurendamiseks. Aastaid tagasi leidsid head vastukaja ühendustele, õpetajatele ja avalikkusele suunatud kodanikukoolitused, millest tuntuim oli ehk koolitussari „Häälekaal”. Midagi sellesarnast kuluks järgmiste valimiste eel taas hädasti ära. Niisamuti oleme toetanud algatusi, mis on seadnud eesmärgiks kasvatada maast-madalast tulevasi demokraate, avara ilmavaatega tegusaid ja julgeid inimesi. Kahjuks jäi omal ajal soiku haridusuuenduslik liikumine Omanäoline Kool, ent liikumise mõju selles osalenud koolidele ei saa sellegipoolest alahinnata. Lasteaedades on aga tänaseni edukalt kasutusel meie poolt Eestisse toodud lapsekeskne ja demokraatia põhimõtetele toetuv Hea Alguse metoodika.

Oleme püüdnud oma ettevõtmistesse kaasa tõmmata ka otsusetegijaid. Fondi osalusel algatatud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioonis seisab must valgel, et riik on võtnud kodanikuhariduse edendamise oma pikaajaliseks prioriteediks. Andmaks hoogu demokraatlikule osaluskultuurile, hakkasime koostöös poliitikauuringute keskusega Praxis ühena esimestest uurima inimeste parema otsustusprotsessidesse kaasamise viise, mille põhjal valmis hiljem kaasamise hea tava. Niisiis on praeguseks juba mitmeid aastaid olemas suurepärane alusraamistik nii inimeste harimiseks kui ka kaasamiseks, edasi on arenenud ka kodanikuühiskonda väärtustav mõtteviis ja sõnavara. Napib vaid reaalseid samme selle raami täitmiseks sisuga.

Seega ei ole Avatud Eesti Fondi eesmärgid vaatamata kahele tegusale aastakümnele veel kaugeltki saavutatud. Demokraatlikke protsesse ja avatud ühiskonna põhimõtteid tuleb õppida nii valitsejatel kui ka valitsetavatel. Selleks et õnnestuda, peame katsetama ja eksima ja see ongi loomulik. Kuid see eeldab julgust vastutada nii oma saavutuste kui ka eksimuste eest ja seista kõrgemal kiusatusest lasta teistel enda eest mõelda.