Iraan: heade inimeste maad avastamas

Üks tore asi, mis reisimisega kaasneb, on see, et kui kuskil uudistes hiljem öeldakse: sellel ja sellel maal juhtus selline ja selline asi, siis tekib kohe silme ette pilt, kuidas see kõik seal kohapeal täpselt välja võis näha.

Nüüd kuulub mul ka Iraan selliste maade hulka, mis ennast aeg-ajalt vaimusilma ette manab; on jälle üks riik, kelle inimestele ma väga pöialt hoian ja loodan, et ahned ja hoolimatud poliitikud ei too tumedaid varje nende inimeste kodude kohale.

Kõrvaltvaatajale jääb küll mulje, et rahval ei ole oma valitsusele midagi ette heita – kõikjal on tunda, et kuskil tuksub selle riigi tugev ja rikas süda. Ka kõige kaugemasse maakolkasse kulgevad ideaalsed asfaltteed, üle kõrgete mäeahelike ronivad samadesse kolgastesse hiiglaslikud kõrgepingeliinid ja mobiilimastid, igas külas huugab öö-

päev ringi tänavavalgustus, veepuudust ei ole ka kõige karmimates kõrbepiirkondades, bensiiniliiter maksab meie rahas 24 senti ja auto või mootorratas on pea iga savionni ees. Naiste mustade ürpide alt kostab raske kulla meelitavat kõlinat. Ühis-

transport toimib laitmatult – uued mugavad bussid ja väga korralikud rongid. Olgu öeldud, et kaheksatunnise mugava bussisõidu pilet maksis 20 krooni.

Iraan on teinud suhteliselt hiljuti läbi verise sisemise revolutsiooni ja veel verisema Iraani–Iraagi sõja (mille võitis kohalike jutu järgi USA) ja natuke meenutab see riik praegu sõjajärgset Nõukogude Liitu, kus toimub suur ja õnnelik ülesehitustöö.

Ma ei oska öelda, kui usklik on see maa praegu. Miski ütleb, et “enam mitte nii eriti”. Kui võrrelda Iraani mõne vaesema islamimaaga, nagu Pakistan või Afganistan, siis võib tõesti öelda, et usk on vaeste pärusmaa. Iraanis käiakse küll mosŠeedes ja kooliharidusest läheb oluline osa koraani õppimisele, aga ikkagi... Inimeste silmis ei ole sellist usklikkust, nagu olen harjunud nägema teistes islamimaades. Liinibussid peatuvad iga kolme tunni tagant, et inimesed saaksid selleks ettenähtud ruumikestes oma palvuse pidada, aga enamik kasutab seda aega vaid teejoomiseks ja suitsetamiseks (Iraan on suitsetajate paradiis – suitsetada võib sisuliselt kõikjal, lisaks ülipopulaarsele vesipiibutamisele).

Linnas rätik kuklas

Me ei kohanud küll ühtki rätikuta naist, aga suuremates linnades oli rätik naistel juba väga kuklasse lükatud, et heledad triibud soengus kenasti välja paistaksid, ja näiteks Istanbuli lennukisse sisenedes kadusid nende rätikud sootuks ära kotti. Ma arvan, et veel viis aastat, ja Iraani naiste rätikukandmine muutub vabatahtlikuks. Loomulikult kohtasime oma rõõmuks ka tõsiusklikke, kes end millestki segada laskmata suvalises paigas vaibakese lahti rullisid ja “ära käisid”. Rääkimata mõnest lõunapoolsest piirkonnast, kus naised siiani kannavad kaugelt ajaloost pärit säravaid punaseid või sootuks musti nahkseid silmaaukudega näomaske. Need maskid olidki ehk selle reisi suurimad imed, kui loodus kõrvale jätta.

Aga loodust kõrvale jätta ei saa. Kes tahab näha ühe viisaga ja suhteliselt lühikese ajaga võimalikult eripalgelist loodust, sellele on Iraan õige paik. Kaardilt ei tundugi see 70 miljoni elanikuga riik nii suur, aga kohapeal on tunne, nagu oleks ühe maailma sees veel teine ja palju suurem maailm. Jõudsime matkata ääretuna tunduvatel kõrbealadel, elades üle päris ehtsa ja hirmutava liivatormi, jõudsime ronida lumistel mäe-ahelikel Iraani kõrgeima tipu (Damavan, 5671 meetrit) jalamil, jõudsime hulkuda mangroovides, jõudsime vaadata virvendusse kaduvat päikeseloojangut mõõnasel Pärsia lahel, jõudsime istuda tormise Kaspia mere kaldal, mida ümbritsevad lopsakad tihedad mägismetsad. Jõudsime uidata unenäoliste hiiglaslike looduslike liivakivi-

skulptuuride rägastikus. Väga jäid kripeldama kõrbeid läbivad teed, kuhu me ei läinud, sest kohalikud ütlesid: sellel teel ei ole 700 kilomeetri jooksul mitte midagi. Aga seda “mittemidagit” ju meie, metsarahvas, sinna otsima sõitsimegi. Liikusime rongiga, bussidega, hääletades, taksodega, üüriautodega, laevade ja paatidega, aga kõige kaunimaid hetki pakkusid ikkagi jalgsi läbitud vahemaad.

Uus aasta saabus vaikselt

Meie Iraanis olles, 20. märtsil algas seal islamimaailma uus aasta. Teadsime täpset kellaaega ja ronisime Minabi linna kohal kõrguva mäe otsa, et saaksime ilutulestikust maksimaalselt osa. Aga mitte miski ei andnud füüsilist vihjet, et saabus uus aasta. Vaid minarettides hakkas valjuhäälditest tulema koraani monotoonset laulujoru, aga seda tuli sealt ka muul ajal. Nädal hiljem võis teha nende uuest aastast pealiskaudse kokkuvõtte: nädal aega on kõigil puhkus, koolilastel kaks nädalat; kõik, kellel on auto (aga auto on kõigil), sõidavad kodust eemale, valdavalt mere äärde piknikku pidama. Kõik teeääred ja parklad on täis telke ja kogu riik on muutunud tõeliseks mustlaslaagriks.

Kaherajaliste teede liiklus on kohati kuuerajaline ning kulgeb sadade kilomeetrite kaupa tempos, mida võime ette kujutada kõige hullemal tipptunnil kuskil Tallinna ristmikul. Et liiklust veidigi ohjeldada, on pühade ajal kaubaautodel keelatud teatavatel teedel sõita ning iga kilomeetri taga on politsei, kelle funktsioon meenutab veidi Eestis 1. septembril tegutsevat politseid. Ent pidu neis laagrites käib väga vaikselt. Räägitakse poolihääli ja luristatakse vesipiipu. Meie saame muidugi kohe aru, et see on vähese viina viga. Alkohol on sellel maal tabu all ja nii see ka tegelikult on. Kui mitte arvestada piiritust, mida võib leida apteekidest, ja mustal turul liikuvat plekkpurkidesse villitud sŠoti viskit. Vaevalt läheksid meie kodused peodki ilma tuliveeta eriti valjuhäälseks. Peale selle käiakse võimaluste piires aastavahetusel palverännakul Mekas, Iraagis või Kirde-Iraanis Mashadis, millest annab teistele teada vastava kodu ette üles seatud värviline palakas. Keskmiselt ületas palverännakuks nt ainuüksi Iraagi piiri 4000 iraanlast päevas.

Toidu põhiosa on iga söögikorra juurde kuuluv üüratu virn valget õhukest saia. Piirkonniti ja valmistajati erines saia paksus ja kuju, mis oli kas ümmargune, ovaalne või lausa kandiline. Üks peamisi rahvusroogi on midagi meie ühepajatoidu sarnast, mis on ühtseks massiks tambitud ja mida nimetatakse aab-gooshtiks, teine on vardas praetud hakklihakebab. Iga söögi juurde kuulub valge sibul ja tomatid.

Kuna kohalik ehitusmaterjal on savi, sõnniku ja õlgede segu, ja nii on olnud tuhandeid aastaid, siis pole iidsest pärsia kultuurist väga suuri mälestusmärke jäänud. Vihm, tuul ja maavärinad on selle olematuks silunud. On muidugi alles üksikuid kindlusi, koobaslinnu ja nn karavanseraisid, aga Iraani pärl Bami linn, mis kaks aastat tagasi maavärinas hävis, pakkus tõeliselt kurba vaatepilti – inimesed elavad siiani kohati telkides ja kogu linna katab sünge masenduseloor. Turism on selles seni ainult turistidest elatunud linnas täielikult lakanud. Ja välisturism on peaaegu täielikult lakanud kogu riigis. Nägime kuu aja jooksul vaid paari “valget ahvi”, nagu me neil reisidel iseennast nimetame. Sellest on väga kahju, sest maa on elamusterohke ja kohalikud elanikud ei vääri mingitpidi mainet, et neid peaks kuidagi kartma. Tagantjärele tundub isegi naeruväärne, et endalgi olid enne reisi pisukesed kõhklused. Kui sa julged südapäeval vabalt Tallinnas liikuda, siis võid südaööl südamerahuga ja midagi kartmata liikuda suvalises Iraani punktis. Tõsi küll – suurlinnade kohta ma ei julge üldistusi teha, sest neist hoidsime me muude huvide tõttu pisut eemale. Aga arvan, et ega ka Tallinn anna väliskülalisele mingit aimu Eestimaast.

Kile lämmatab

Ei ole küll meie asi kommenteerida, aga üks pilt on jäänud häirima nii Iraanis kui ka mõnel teisel samasugusel maal: esiisad ei ole neile õpetanud, mida teha kilega. Linnade ja külade ümber laiuvad ääretud väljad on täis tuules veerevaid-keerlevaid kilekotte. Tuhandeid. Kui sellisel väljal juhtub kasvama üks puu või põõsas, on see üleni kilesse mähkunud. Ei tea, mis sellest asjast seal saab.

Ja üks teine pilt meenus, mainides esiisa. Olime õhtusöögil ühes peres, kes elas mäe sisse uuristatud koopas. Istusime ümber vaiba ja jälgisime paar tundi toidu valmistamist. Kui pereema oli toidu valmis saanud, toodi kuskilt koopapimedusest lagedale ürgvana esiema, kellele pandi peopesale tilgake leemekest. Esiema hõõrus leeme peopesal laiali ja maitses seda siis keelega ning andis noorele perenaisele (kes ei olnudki eriti noor) juhtnööre, mida veel lisada. See seik pani mind mõtlema väga paljudele asjadele.

Inimesed olid ilusad, nagu tumedaverelised meiesugustele ikka tunduvad. Meeste kohta ei oska ma eriti kosta, aga naised olid huvitavad. Iraani naistel võivad olla näod katmata, nii et uurimist oli küllaga (eelmised kogemused võimaldasid näha vaid naiste silmi pisukese riidepilu vahelt). Näod olid pigem pikad kui ümarad, veidi kongus ninajoon, küllalt koos paiknevad kulmud, silmad peaaegu süsimustad, naeratus tappev. Kui keegi neist juhtus sinuga rääkima, siis oli tunne, et see naine puges mingeid salateid kaudu sügavale sinu hingesoppi ja asus sinna kiirelt pesa ehitama. Puudus harjumuslik distants kahe võõra inimese vahel.

Kurb on tunda, kuidas Iraanis omaseks saanud rätsepaiste asend hakkab uuesti jalgadest kaduma, ja veel õnnetumaks teeb arusaam, et jälle on juures üks maa, kuhu tahaks veel ilmtingimata tagasi minna, aga maailm on veel nii suur ja lai.

“Palun rääkige, et me pole metslased”

•• Rayeni linnas läksime hommikul enne seitset linna peale kondama ja sattusime poiste kutsekooli, kus parajasti sel hetkel algasid tunnid. Inglise keele õpetaja Mohammad Jafaree tegi meile koolis ekskursiooni ja muu hulgas küsis, kuidas meile Iraanis meeldib ja mida arvame iraani inimestest. Kui ta kuulis me siirast vastust, et tõesti meeldib ja tõesti arvame inimestest hästi, mees murdus ja rääkis südame puhtaks.

•• “Miks kujutatakse Iraani ja tema elanikke metslastena, kui me oleme tavalised inimesed, kes soovivad teistele vaid head? Miks räägitakse, et me tahame tuumapommi valmistada, meil pole seda ju vaja, kuna meil on jumal. Ma väga palun, ma anun teid, rääkige inimestele oma kodumaal, et Iraanis ei ela metslased, vaid tavalised inimesed, kes soovivad rahu ja kõigile head oma kodumaal, et me siin Iraanis pole mingid metslased.” Lubasime teha, mis annab.

•• Tagasi Eestis olles püüame tema palvet tasapisi täita, aga eelarvamused on visad kaduma.

1000 kilomeetrit rongiga 80 krooni eest

•• Pikkade vahemaade läbimiseks on rong konkurentsitult mugavaim liikumisvahend – saab mugavalt lugeda, tööd teha, suhelda ja soovi korral magada. Bussis on kitsas ja ebamugav. Lennuk on küll kiirem, aga kordi kallim. Eestis on õelad inimesed rongisõidu mõnu miinimumini viinud.

•• Hädapärast õnnestub meil Tartu ja Tallinna vahelisi käike sättida ühe rongi väljumise järgi ja Moskvasse saab ka, aga Riia, Vilniuse, Berliini ja teiste linnade külastamiseks tuleb lennukite liigutajate taskusse kõvasti kukrut kergendada või istuda tunde kitsas bussis. Iraanlastel on tõeliselt vedanud.

•• Meie läbisime 13 tunniga 1038 kilomeetrit Teheranist Kermanisse. Olime kuuekohalises kupees ja maksime ühe magamiskoha eest 80 krooni. Tõesti mugav sõit.

•• Õhtul istud rongi ja jääd magama, hommikul ärgates oled juba kaks kolmandikku riigist läbi sõitnud. Ja seda umbes 33 korda odavamalt, kui lennukiga sõites. Miks ei võiks meie Tallinnas õhtul rongi istuda ja hommikul ärgates olla Kiievis, Prahas või Budapestis?

Märkmeid reisipäevikust

20. märts, Minabi linn

•• Õhtul suundusime mäe otsas asuvasse söögikohta kebabit sööma ja vesipiipu tõmbama. Kuna samal õhtul vahetus islamimaailma aasta, oli rahvast tavalisest rohkem. Kui olime platsi võtnud, astus meie juurde tõsise näoga mees, kes rääkis meie giidiga oma keeles pikalt ja tõsisel häälel, vaadates korduvalt meie pundi poole. Küsimusele, mis lahti, vastas giid, et tegemist on söögikoha omanikuga, kes soovis meile meeldivat sealviibimist ning lubas teha kõik, et me end hästi tunneksime. No hästi. Kohe saabus aga kohale politseinik, kes veel tõsisemal ilmel ja häälel samuti farsi keeles giidiga vaiksel häälel rääkis, silmad meie suunas, nii et kahtlustasime mingit jama. Ja kui giid pärast seletas, et politseinik tervitas meie sealviibimist ning lubas hoolitseda, et meid ei tülitataks ja saaksime rahus õhtust süüa, siis ei jäänud muud üle kui veidi üldistades tõdeda, et eestlased kahtlustavad kõiges kohe midagi halba.

13. märts, teel kõrbest tagasi Kermani linna

•• Bussis läks ühel me tüdrukutest kõht tühjaks ja kui giid küsis, kuidas me end tunneme, vastas ta, et on kuri, sest kõht on tühi. Naljaga pooleks tegime giidile selgeks, et kui meie tüdrukutel on kõhud tühjad, siis lähevad nad kurjaks. Ja kui nad on kurjad, siis järelikult peab neil kõht tühi olema. Ning et kui Hossein tahab, et nad ei oleks kurjad, siis tuleb neile süüa anda. Giid naeris selle jutu peale, kuid hiljem Iraani lõunaosas kogesime, et ta oli võtnud asja tõsiselt. Mitmelgi korral tuli ette, et kui tüdrukud muutusid veidi rahul-

olematuks, siis tahtis giid meid kohe kas kuhugi sööma viia või hakkas oma priimusel ise süüa valmistama.

23. märts, Shirazi lähistel

•• Telkisime öösel järve ääres karjamaal, kus hommikuti suur lambakari meist möödus. Kuna karjused olid juba kaugel, läks üks meie tüdrukutest telgist otse paljaste kintsude väel põõsasse asjale ning ühel hetkel nägi, kuidas üks neist karjustest hakkas tema poole jooksma, ise kepiga vehkides ja midagi hüüdes. Ei tea, kas mees pidas põõsas kükitajat mahajäänud lambaks, aga ta lähenes kiirelt ning tüdrukul hakkas ebamugav. Ei jäänudki muud üle, kui püsti tõusta ja näidata paljaid sääri, mis sealmail teadagi kombeks pole. Karjus tardus hetkeks seisma, keeras end kannapealt ringi ja kadus tuldud teed tagasi. “Naise keha on tema ainus relv,” tõdes põõsas käinu tagasi telgi juurde jõudes.

Märtsi lõpp, Esfahani linn

•• Kahel meie reisikaaslasel oli Iraanis viibimise ajal sünnipäev, täpsemini märtsi lõpupoole. Kuna Eestist kaasa võetud “päris” kohv sai otsakorrale üsna märtsi alguses ning viimased kaks portsu jätsime sünnipäevahommiku kohviks (muidu jõime lahustuvat kohvi), ootasime kohvihoolikutena neid sünnipäevi väga. Tol hommikul magas sünnipäevalaps kaua ning väikse pusimise järel sai valmis viimane potitäis tõelist kohvi ja ka sünnipäevaline lauluga üles aetud ning talle otse voodis seda jumalikku jooki pakutud. Ja mis ta meile tänutäheks ütles? “Aga kus on mu Rafaello komm?”

Kommentaar

Ärge uskuge kogu seda lolli loba

•• Iraan on kurb näide sellest, kuidas poliitikute pröökamine ja meedia ühekülgsus on suutnud panna ühele rahvale deemoni sildi.

•• Ma toon vaid kaks näidet. Kui vahetult enne Eestist lahkumist juuksuris käisin, kuulis juuksuritädi, et lähen ligi kolmeks nädalaks pisikese seltskonnaga Iraani, ja imestas mu julguse üle. “Mina küll ei julgeks sinna minna,” ütles ta tõsiselt. Taustaks võin öelda, et tol märtsi esimesel nädalal kirjutati lehtedes ja räägiti teleris karikatuurisõjast, eurooplasi hoiatati islamimaadesse reisimast ning USA koos oma Euroopa liitlastega hoiatas maailma tuumapommi poole püüdleva Iraani ja selle hirmsate tagajärgede eest. Ja kui Iraani president ei jää ka võlgu ning ähvardab riiki tungivatel agressoritel käed murda, siis eks selline propaganda hirmutab ära küll.

Teise näite tooksin esmaspäevasest külaskäigust vana hea sõbra juurde, kellele näitasin meie Iraani reisi videot. Kõik oli rahulik kuni kaadriteni Rayeni tüdrukutekoolis toimuvast palvetamisest, kus noored musta riietatud piigad kõva häälega pühasõnu ette loevad. Sõbra reaktsioon oli umbes järgmine (vabandan ta ees, kui veidi liialdan): “Ime et nad teile noaga kallale ei tulnud!”

•• Minu siira hämmelduse peale tulistas sõber mu suunas pika tiraadi sellest, kui hirmsad on tegelikult need inimesed, kelle heatahtlikkust ma vaevalt kolm nädalat varem olin kogenud. Ja nagu eeldada võite, polnud ta ise seal käinud, vaid ammutanud oma teadmised... oh kui ma vaid teaks kust.

•• Iraanis käies kogesime igal sammul, kuidas inimesed tundsid rõõmu meie sealviibimise üle ja imestasid, et olime julenud nende maale minna, kuna Iraanist on läänes maalitud väga kurjakuulutav pilt. Ja seda rõõmustamist oli samas kurb vaadata.

•• Ehk on see veidi vägivaldne võrdlus, aga kujutage ette, et enamik maailma meediast ja mõned suurriigid kirjeldaksid Eestit kui kurjuse kantsi, mis tahab lüüa oma teravad hambad kuhugi sisse. No hea küll, oleme juba harjunud, et Vene meedia ja poliitikud jahvatavad Eestis vohavast fasŠismist ning vene vähemuse tagakiusamisest. Aga kui selle propagandaga ühineksid veel kümned ja kümned kanalid ning selle mõjul ei julgeks välismaalased meid külastada, kartes oma elu pärast, siis teeks ikka nõutuks küll.

•• Kokkuvõtteks ei tahagi öelda muud, kui et oma silm on kuningas.

Tanel Murre, toimetaja