Inishmore’i leitnant poolel teel
See metaesteetika ei ole aga seganud algmaterjali otsesõnalist sõnumit kuidagi vastu võtmast. Pigem vastupidi on see “uusküüniline estetism” aidanud aktiviseerida neid käbinäärmes tarretunud tõdemusi, mida ühelgi muul juhul aktiivsesse mällu ei laseks.
Ma ei taha öelda, et Ojasoo eelnevad lähtematerjalid oleksid sotsiaalses mõttes vähem kaalukad, kuid vaieldamatult on McDonaghi ette võtmine teatav murrangupunkt, sest Ardi Liivesest ja Egon Rannetist mitte just palju parem fabuleerija on eesti lavastajate ja ka vaatajate jaoks ometi seda “eluvalu” aidanud koju kätte tuua. Ain Mäeotsal läbi inimsuhete siira ja pisut süütukesegi tragikoomilise ana-lüüsi ning Jaanus Rohumaal retseptsiooni ennetava kodeeringu kaudu (hiiu murrak kui esteetiline lisaväärtus ja mängitsemine religioossusega), ometi inim-mõõdet tugevalt fokuseerides.
“Inishmore’i leitnanti” vaadates ei olnud kohe hoomatav, millal lavastaja meile näpuga osutab ja millal hoiatab üleliigse meediamüra eest.
Kui Margot Visnap arvab Postimehes “Talveöö unenäo” festivalil esinenud Volksbühne lavastuse “Lõpp-peatus Ameerika” kohta, et on parem, kui pakitsevaid asju saaks ajada hoopis Kivirähki vormis, peegeldab see esmalt pinnapealset suhtumist nii Kivirähki kui ka Volksbühnesse. Teisalt sõnastab see ka lahti eesti teatrivaataja hoiaku, kui ta miskit otseselt nabanööri läbinärivat peab enese ees nägema.
“Riverdance’i” tsitaat lavastuse algul jäi sedavõrd kaaluta olekusse, et pigem saigi seda vastu võtta “lihtsalt”, üle mõtlemata. Näiteks film “Ahistatud Freddy” jättis hästi tühja tunde, sest manipuleeritud oli nii massikultuuri objektiga (veri, ajud ja animatsioon kui väikekodanlase hommikukohvi lisand), püüd hoiatada, et mis saab siis, kui Garfield ellu ärkab, kui ka hollywoodliku sõnumiga, et oma tee tuleb leida. Just selles mõttes jäigi Ojasoo natuke poolele teele, et tegi üheaegselt nii üht kui teist.
Algmaterjalis sisaldus mitu kohta, kust saanuks tarantinolikkust või vendade Coenite kosmilist huumorit sisse põimida. Seda teed pole aga mindud.
Mulle meeldis lavastuse sotsiaalne tasand. Sel ajal, kui “teine Eesti” tegeleb külma ja näljaga, tegeleb “teine Iirimaa” aateliste probleemidega. Surnud kass, samuti narkootikumid ala-ealistele ja IRA missioon on teemad, mida üks pseudoboreaal mõistab vaid läbi eriti peene nalja. Just selles mõttes tahaks Ojasood julgustada ka edaspidi sõnumit kandma, kuid mitte nii abstraktses vormis.
