Inimesed, no armastage siis ometi üksteist
Krister Kivi debüüti ilukirjandusliku proosa vallas saab peategelaste sättumuse põhjal (mis tuleb välja pisidetailidest ja dialoogidest) liigitada geiromaaniks, mis aga ei tähenda, et nende tegelaste hingeseisundid ja käitumismustrid oleksid ainuomased vaid homoorientatsiooniga inimestele. Tõsi, kõigis geiromaanides või -filmides, mida meenutada suudan, on tegelased enamjaolt üsna õnnetud, tegelevad riskikäitumisega, nukrutsevad vananemise pärast ega suuda kuidagi harmoonilise püsisuhteni jõuda. Samal ajal on üleüldse raske leida autorit, kes suudaks romaani vormis ideaalset armuidülli kujutada ja seejuures tõsiseltvõetavalt mõjuda. Sellised romaanid ja nende põhjal tehtud mängufilmidki on muidugi olemas, neid filme nimetatakse romantilisteks komöödiateks ning nad on enamasti kohutavalt jälgid.
Ühesõnaga, nagu komöödias puudub säde, kui see vähemalt mõne huumorivaese inimese silmis solvavalt või totralt ei mõju, pole armastusromaanis intriigi, kui selle süžee käigus hingi lõhki ei käristata ja tuule kätte kuivama ei riputata. Armastus ise on muidugi termin, mida inimene üksnes raamatute abil tähendusega täita ei suuda. Mõne jaoks jääb see mõiste üldse tabamatuks ja ülejäänud on kindlasti märganud, et armastust on võimalik mõtestada segadusseajavalt erineval viisil.
„Sa ei teinud seda ju teadlikult, seda tegi su keha su eest,” püüab Kivi teose minategelase sisehääl teda lohutada. „Sel pole mingit tähtsust, sest see on juba juhtunud: sa oled märganud ühes inimeses midagi nii ilusat, et hing jääb kinni. […] Ning sa tunned segadust ja ühtekuulumist ja võimalust pääseda ning see on kõik peidus selles teises paadis, selles teise kehas, kelle poolt elatavasse ellu sa end nüüd tahaksid litsuda; kelle sülle sa tahaks end peita. Kuid sa ei mahu.”
„Üksteise” tegelased jagunevad ihaldajateks ja ihaldusobjektideks. Minategelast ja sinategelast ootab paratamatu lüüasaamine, sest nende huviobjektidel A.-l ja N.-il pole erilist soovi, et neid ihaldataks – igatahes mitte sellisel moel ja selle mehe poolt. Tänu sellele on A.-l ja N.-il suhtes automaatselt tugevam positsioon ning armuvalus vaevleja silmis teeb neist eriti julma türanni see kerge sadistliku huviga segatud ükskõiksus, mida nad oma diktaatorivolituste vastu tunnevad. „Vaata, mina ei ole neid juhtmeid sulle külge pannud,” leiab A., „aga miks ma ei peaks mitte tõmbama neid kange, mida mul on võimalik tõmmata? Hiljem on palju aega mitte midagi teha.” Ent N.-i tõrjuv-peibutav hoiak – „Sa meeldid mulle ka, aga mingis sellises tähenduses, mida ma veel kogenud pole” – tundub õelamgi kui A. mehelik jõhkrus.
Miks ta mind ei armasta?
Kahe paralleelse loo tegelased võiksid omavahel ka kattuda (näiteks N. võiks olla ka „mina” või siis A. olla „sina”, aga mitte mõlemat korraga), ent see polegi oluline. Oluline on, et mõlemad ihaldajad kannavad oma risti vabatahtlikult, tunnetavad kannatamist mingi moraalse kohustuse või äraspidise naudinguallikana. See on see, mida ühe tegelase psühholoog nimetab obsessiivseks armastuseks.
„Miks ma üllatunud ei ole,” kirjutab eksnaine ühele armunuist. „Sina armastad ju alati ainult neid, kes sind ei armasta.” „Aga miks ta mind ei armasta,” ägab kannataja läbi viskipisarate, mõtlemata naisele, kes peaks tema lohutamise asemel nende ühise lapse kooli viima. Mõlemad armastajad võtavad ühe ja sama austaja, kellegi õnnetu D. seltskonnas, millega nad oma kannatusi garneerivad, automaatselt ükskõikse ihaldusobjekti hoiaku, aga iroonia läheb nende jaoks kaotsi. D. reaktsioon on aga kahel puhul erinev. Võiks oletada, et ta on vahepeal isiksusena arenenud, aga ilmselt on üks tegelastest lihtsalt küt-kestavam kui teine. Igatahes peitub tähtsusetu D. käitumises võti, mis paistab otsustavat ühe tegelase vabanemise enda tekitatud nõiaringist ja teise jätkuva tagasilibisemise.
Irooniale vaatamata on Kivi teos peaaegu üleni paksu ja tumedat masendust täis, totaalne emo, nagu noorem põlvkond väljenduks.
Suur osa suhtlusest toimub interneti ja SMS-ide vahendusel, mis vabastavad võimalusest vestluspartneri emotsioone vahetult jälgida ja lasevad enda omadele keskenduda. Suurlinlikku külmust õhkub isegi minategelase positiivsest tuleviku-stsenaariumist: „[…]Teenida palju raha, et osta vitamiine, koensüüme, mineraalaineid, minna trenni, ujuma, toituda tervislikult – kõvasti proteiine, antioksüdante, kalarasva, valget teed, veidi antidepressante, kui vaja –, käia teraapias, nõelravis, maniküüris, veel kord trennis, veel kord ujumas, pediküüris, ilusalongis, juua vähem, leida endale keegi, kelle kõrval end koguda saaks; keegi, kes mind terveks raviks.” Ja ta küsib seejärel: jah, aga milleks?
Aga päris päästerõngata Kivi lugejat meeleheiteookeani ei heida ning kokkuvõtteks võib öelda, et „Üksteist” on kergesti loetav, hästi konstrueeritud armastusromaan, tugev Betti Alveri debüüdipreemia kandidaat.
