Info varjamise seadus

Avalikkusel maksab tähelepanelikult jälgida, mida sünnitab siseministeerium avaliku informatsiooni seaduse eelnõu nime all. Kergesti võib juhtuda, et infovabaduse asemel saame info varjamise seaduse.

Nimelt sisaldab eelnõu projekt punkti, et ametnikud võivad keelduda info andmisest, mis on ametkondlik. Eelnõu ei määratle, mis info on ametkondlik, seetõttu sõltub iga ametniku suvast, kas ta viitsib kodanikuga teavet jagada või teatab: “Ei vasta, see teave on ainult ametkondlikuks kasutamiseks.”

Peale selle puudub eelnõu projektis täiesti igasugune viide sellele, et ametiasutuste juhid peavad vastutama info avalikustamise eest ning et valitsus on kohustatud levitama infot oma tegevusest.

Need kaks nõuet pluss ametkondliku info määratlemine on kõige esmased demokraatliku riigi nõuded infovabaduse seadusele. Kuid mida arvata riigist, mille siseministeerium pole arvestanud neist ühegagi?

Sellise seaduseelnõu kirjutasid kokku justiitsministeeriumi avaliku õiguse osakonna juhataja Heiki Loot, siseministeeriumi poolt juhtis eelnõu kirjutamist kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu osakonna töötaja. Tänase lehe neljandal leheküljel avaldab Eesti Päevaleht säravamad pärlid eelnõu autorite loomingust.

Kuigi siseministeerium väitis eile, et need seisukohad on eelnõust ammu välja jäetud ja seetõttu pole mõtet neid mingil juhul avaldada, tuleb sellised rumalused ilmtingimata avalikkuse ette tuua. Need “pärlid” näitavad kõige ilmekamalt ametnike mõttemalle – iga hinna eest infot kiivalt enda teada hoida.

Miks on Eestile üldse vaja korraliku infovabaduse seaduse eelnõu, kui seni on ka ilma läbi saanud? Iga kodaniku seadusega tagatud õigus saada ametiasutustest infot on äärmiselt oluline korruptsiooni ja riigivõimu läbipaistvuse kindlustamiseks. Kui riigivõim on läbipaistev ja igale kodanikule avatud, siis loob see ühiskonnas tervendava usalduse ning tugevdab demokraatiat.

Oleks Eestis korralik infovabaduse seadus, siis poleks näiteks Keskkonnafondi juhid Peeter Sooväli ja Madis Kaasik saanud kevadel ajakirjanikele ülbelt visata, et pole teie ega teiste maksumaksjate asi, milliste rikkumiste eest vallandati riigi rahaga börsil mänginud fondi tegevjuht Peep Pobbul.

Mis teha, ajakirjandusel tuleb oma ja laiema avalikkuse huvi kaitstes ametnikele alati kintsu karata, kui need avatud ühiskonna põhimõtetest aru ei saa. Infovabaduse tagamisel peab aitama korralik seadus ja kohus.