Indrek Hirv: Puhas, lõpetava punktiga
Praeguses eestikeelses post-modernsuses mõjub Indrek Hirve viimane luuleraamat, valikkogu "Pärlhall", üsna ehmatavalt. See tekst on lihtsalt puhtam kui Eesti oleviku olukord, ja puhtus on luule juures ikka olnud otsustav tegur.
Pushkini luule oli puhas, Baudelaire i oma samuti, Rilkest rääkimata. Seega kuulub Hirv puhaste poeetide hulka. Ta on tuttavalt puhas -- suures osas reprodutseerib ta ju 20. sajandi esimest poolt, elab uuesti läbi seda, mis on juba läbi elatud. Hirv täidab pilti, mis on juba täidetud, kirjutab kirja, mis on juba (teiste poolt) kirjutatud. Aga ta teeb seda iseendana, isandana, omandatu omanikuna. Selles on tema uudsus, ja sellisena, möödunud luule omanikuna on ta uus.
Hirve valikkogu "Pärlhall" varieerib meie milleenniumi-lõpu 1930-ndate aastate Eesti ja Euroopa falloslik-pallaslikku tundetihedust, mis esmajoones tähendab naise käsitamist modellina ja meest vastavalt ilu re-produtseeriva pintslikandjana. Selle musternäide on luuletus (lk.47) "*** kui palju mahub öösse aastaaegu". Siin on meie millenniumi surmatunne tihedalt koos. Juba alustav küsimus -- "kui palju mahub öösse aastaaegu" -- oma vastamatuses väärib kogu arbujalikult programmilist pateetikat a la Heiti Talvik.
Tervet valikkogu kannab peidetult falloslik/pallaslik kujutelm surmast kui tumedast daamist (modellist), kes -- pilk maas ja põlv üle põlve -- loeb mõttes möödalibisevaid aegu. Niisugune on Hirve (luule) olemus. Julm, aga puhas. Rõvedusest puudutamata. See valikluule on tõepoolest trendikalt pärlhall, raamatu pealkiri on täpne. Pärlhalli tooni tuleb hoida. Loomulikult ei tasu Hirvel niisuguse luule eest praeguses Eesti Vabariigis mitte mingisugust auhinda (aastapreemiat?) loota.
"Pärlhalli" originaalluule, s.t. mitte-tõlked on rajatud punkti ja (mõtte-) kriipsu fenomenile, täpsemalt -- fenomenaalsusele. Need ongi kirjavahemärgid, mille abil Hirv rõhutab teksti falloslikku geneetikat. Mõttekriipsu/e (tavaliselt üks, vahel ka kõrvuti kaks) oma kepilisuses on palju rohkem kui (naist markeerivaid) punkte. Kusjuures lauselõpulist punkti Hirv oma originaalpalades ei tunnusta. Tema tunnustab ainult nn. kolme-punkti-mängu, s.t. mõtte-punkte. See toob sisse rõhutatud mõttelisuse, otse mõtlema sundimise. Mis jääb illusoorseks. Lõpetava ehk lauselõpulise punkti (n.-ö. ortograafilise naise) totaalne puudumine kuulutab ühemõtteliselt, et oluline on mõte, mitte süntaks. Et määrab rida, mitte lause. See kehtib ka kõige parema luuletuse kohta (lk. 63) "*** kas elan tõesti". Siin on luuletuse viimase punkti asemel väga oluline, lõppu ja lõpetamist puudutav küsimus: "öö -- ütle öö -- kas olen vajalik". See on oluline küsimus -- vajalikkus on just see asi, mille kohta tuleb millenniumi lõpus küsida. Vastust loomulikult ei ole, aga küsida tuleb ikkagi. Las naised vastavad/mõtlevad.
