George R. R. Martini suursaagat “Jää ja tule laul” võib mööndusteta pidada üheks kõigi aegade täiuslikumaks ja olulisemaks fantasy-sarjaks – ja seda juba praegu, kui seda on ilmunud neli romaani ja kolm veel tulemas. Martini teostel on olnud maailmas fenomenaalne kultuslik menu, mida tegelikult polegi ühegi teise moodsa fantasy-sarjaga kõrvutada. Sarja neljas osa “Vareste pidusöök”, mis ilmus veidi vähem kui aasta tagasi, oli ilmselt selle sajandi kõige oodatum (ulme)romaan.

Eesti keeles on nüüd ilmunud sarja esimese köite esimene pool – kirjastuslikel põhjustel on ka muudes maades Martini mahukad romaanid lahku löödud. “Troonide mängu” teist poolt olla Varrakult oodata juba mõne kuu pärast. Seega on eesti lugejani jõudnud ainult pikema loo algus ning seepärast pole ehk mõtet selle sisu laiemalt avada.

Miks on Martin nii hea ja miks seda peetakse üheks kõige aegade parimaks fantasy’ks üldse? Tema loodud kirjanduslikus maailmas on olemas kõik, mida lugeja ootab kvaliteetselt meelelahutuselt ja eepiliselt seiklusromaanilt. Või tegelikult veelgi rohkem, sest Martin on oma tööd võtnud nähtavasti tõsisemalt kui mitmed muud populaarsed fantasy-kirjanikud. Siin on olemas kogu fantasy essents – kangelased, feodaalintriigid, draakonid, must maagia, seks, vägivald jms, ent imetlusväärne on see uus tunnetus, millega lugu on kirja pandud, sisutihedus, haaravus, tasakaalustatus ja põnevus.

Eelkõige on Martini edu võti kandvad tegelased, keda on kokku umbes tosinkond. Martini tegelased on suurepäraselt karakteriseeritud, eripärased, motiveeritud, värvikad, usutavad ja meeldejäävad. Nad elavad, seiklevad ja võitlevad maailmas, mis on lugejani toodud kõigis võimalikes mõõtmetes. On eri kuningriigid ja mandrid, rahvad ja nende kombestikud, detailne feodaalsüsteem ja mütoloogiad. Samas ei teki kunagi tunnet, nagu loeksime mõnda lohisevat etnograafialoengut või primitiivset reisikirjeldust. Martini üheks suuremaks plussiks ongi tema loodud maailma ja tegelaste värvikus, mitmekesisus ja realistlikkus, kuid samas ka äärmine kompaktsus. Martin ei raiska ei lehekülge ega ainsatki sõna, ja venitamisest – mida tänapäeva fantasy’s tihti kohtab – pole tema loomingus jälgegi.

“Jää ja tule laul” on eepiline feodaalne sõja- ja intriigisaaga. Julm, verine, robustne, vägivaldne ja otsekohene. Teose põhitegevus toimub Westerose mandril, mis poliitiliselt ja kultuuriliselt meenutab Euroopa varakeskaega. Mandrit on aastatuhandeid valitsenud Targaryenite dünastia, mis “Troonide mängu” alguseks on mõni aeg tagasi veriselt troonilt tõugatud. Targaryenite rituaalne intsest oli muutnud viimase kuninga hullumeelseks maniakiks ning nüüd istub Raudtroonil juba uus kuningas. Mõnda aega on riigis püsinud status quo ja stabiilsus. “Troonide mäng” kirjeldab aega enne suuremat sõda, mille poole tõukavad riiki kellegi hoolikalt punutud intriigid. Mõrvad, reetmised, vandenõud – see ongi troonide mäng.

Eestikeelse väljaande tagakaanel on väidetud, et “sarja on palju võrreldud ka Tolkieni “Sõrmuste isandaga””. Tuleb tõdeda, et see väide ei vasta tõele. Ühine on neil ainult vormitunnus – mõlemad on kirjutanud mitmeosalise fantasy-romaani. Sellega sarnasus ka piirdub. Mis puutub kirjanduslikku stiili, tegelastesse, süzˇee- ja sündmustearendusse, põnevusse, maailmaloomisse, usutavusesse ja realismi, siis on Martin Tolkienist mäekõrguselt üle. Ju sellepärast vist leiabki võrdluse “sama hea kui Tolkien” tavaliselt vaid keskpäraste fantasy-teoste kaanelt ja Martini puhul pole kirjastused nii madalale laskunud.

Seab uued standardid

Kui Tolkieni võlumaastikel tahaksid lugejad ise rännata, siis Martini Westerosest hoiaks iga terve mõistusega inimene eemale, sest liialt palju meenutab see meie enda tegelikku maailma ja selle ajalugu. Martini romaanides ei saa maailma päästa mingit sõrmust kuhugi auku visates ja süzˇee on kordi mitmetahulisem kui liikumine punktist A punkti B, mille käigus tuleb läbida imeilus haldjariik, päkapikumaa ja kollidest kubisev mäestik. Ka “head ja pahad” pole nii selgelt eristatavad: sarja edenedes peab lugeja tihti üllatusega oma sümpaatiaid revideerima, sest nii mõnigi lurjus omandab meeldivaid iseloomujooni ja esialgu kangelasena paistnud tegelased sooritavad igasugu jälkusi.

“Troonide mäng” on 100% zˇanriteos, kuid selline, mis defineerib eepilise fantasy uuesti ja seab uued standardid. Seda võib soovitada kõige laiemale lugejaskonnale (alates ehk 16. eluaastast), aga ka neile, kes arvavad, et sellel žanril pole neile midagi pakkuda. Sest Martini võlu ei seisne mitte niivõrd zˇanrikaanonite oskuslikus kasutamises, kuivõrd üldises kirjanduslikus meisterlikkuses.

JÄÄ JA TULE LAUL.

Troonide mäng I

George R. R. Martin

Inglise keelest tõlkinud

Mario Kivistik

Varrak