IN MEMORIAM Aleksander Suuman
Eesti luule üks suuri ja omapärasemaid meistreid on lahkunud. Aga vaatamata ta enese hoiatusele, et ”Üks mees ei lubanud oma/ Maalt ära vedada ühtki kivi/ Ütles: neid enam ei tehta!”, pannakse see Avanduse maade kivi nüüd ikkagi mitte Laekvere meierei, vaid hoopis eesti kirjanduse müüritisse.
Sellest kivist pidanuks saama hoopis eesti maalikunsti minimalistlikem ja luulelisim tükk, aga energiline Alliksaar ja noored luuleuuendajad surusid Suumani Sassile pintsli asemel pihku pliiatsi. Ta ei kaotanud vanuigigi kunstniku vaateviisi, aga seda, mida ta nägi, kogesime enamasti luulekommentaarina, kuigi ka pintslid ei jäänud kunagi kõrvale.
Suuman debüteeris 1963 teises luulekassetis koguga ”Oh seda inimest!”, aga 1966 ilmunud ”Krähmukirjad” tegid tast ühe nende aastate armastatuima luuletaja.
Suuman on olnud viljakas luuletaja, suur eksperimenteerija vabavärsist ballaadide ja haikudeni, ent hoolimata kassetipõlvkonna vaimulähedusest ikka stiilselt uhke üksiklane, kellele soome luule oli paiguti lähem kui eestimaine. Samas on ta vist ainsana kirjutanud Simuna, oma kodukandi murdeluulet. Kunstis hoidis Suumani Sass vanade ja tunnustatud meistrite manu, ammutas teadmisi pigem füüsikast, astronoomiast ja botaanikast kui kirjandusloost, oli jahi- ja kalamees, aga eelkõige kunsti pühaduse ja puutumatuse valvur.
Suuman oli kogu elu kunstiõpetaja, ta õpetas keerulist vaadet koondama selgeteks ja lihtsateks kujunditeks, kogus enda ümber noori ja ilusaid, ja peamiselt noored ongi ta luulet tõl-gendanud. Ta armastas ja armukadetseski uusi kive, mida siiski ikka veel kuskil tehti. Aastail, kui ENSV-st oli kohe-kohe saamas EV, oli Suumani koduks Looming, kus ta kunstniku visadusega tegi üha uusi luuleeskiise, täiendas, küsis nõu ja täpsustas. Suurem täpsus, kõrgem meisterlikkus olid tema jaoks peaaegu kogu iseseisvumise supremum bonum, ülim hüüs.
Suuman on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, viimati mullune Kultuurkapitali aastaauhind valikkogu ”Tondihobu tõugud vetikatega: 1957–2002” eest.
Loomingu jõulunumbris 2002 leiame Aleksander Suumani viimase kimbu luuletusi: ”Kuidas tervis on? küsijad ei lase/ ega lase unustada, mida just hädasti/ oleks vaja unustada.” Mida mäletada, mida unustada, mida alustada ja mida mitte kunagi lõpetada – selleski on luuletaja ja kunstniku küsimus. Ei saagi unustada.
