Igor Kotjuh: Tund­ma­tud ni­med

Ini­me­se­le on oma­ne hin­na­ta tei­si en­da jär­gi. Ma po­le ku­na­gi tei­nud suurt numb­rit sel­lest, et olen ve­ne­la­ne. Ela­des Lõuna-Ees­tis nau­din vas­tas­ti­kust suht­le­mist ees­ti­keel­se­te sõpra­de ja kol­lee­gi­de­ga. Seetõttu on mul ras­ke et­te ku­ju­ta­da, et sel­li­sed suh­ted võivad kus­kil mu­jal Ees­tis ol­la ek­soo­ti­li­sed ja ihal­dusväär­sed.

Ap­ril­lisünd­mus­te jä­rel pa­lu­sid eri väl­jaan­ded mul analüüsi­da eest­las­te ja ko­ha­li­ke ve­ne­las­te suh­teid. Üks pal­ve oli näi­teks „a­rut­le­da Ees­ti vaim­se sei­sun­di üle“ ja olu­kor­da n-ö „diag­noo­si­da“. Ütle­sin sel­lest et­te­pa­ne­kust ära, sest ar­van, et ma po­le pä­dev sel tee­mal sõna võtma. Ta­han ol­la li­te­raat, mit­te sot­siaal­tead­la­ne, po­lii­tik või mõni muu ühis­kon­naeks­pert.

Met­saüli­koo­lis on au sees ree­gel, et tõhu­sa­ma suht­le­mi­se ni­mel kõne­ta­vad aru­te­lust osavõtjad üks­teist si­na­ta­des ja ni­me­pi­di. Siis saa­vad kok­ku ideed, mit­te eri­ne­va po­sit­sioo­ni­ga ini­me­sed. Nii kor­ral­da­jad kui ka osa­le­jad kurt­sid, et tub­li­sid ve­ne­keel­seid Ees­ti ini­me­si ei leia ka tu­le­ga ja val­gel ajal. Sel­le­ga võib osa­li­selt nõus­tu­da. Eri­ti kul­tuu­ri val­las.

Ees­ti­keel­ne mee­dia kir­ju­tab küll Mosk­va fil­mi-, teat­ri- ja muu­si­kas­taa­ri­dest, ent ko­ha­li­ke ve­ne­keel­se­te kul­tuu­ri­te­ge­las­te­ni jõuab ha­ru­har­va. Kui pal­ju ütle­vad ees­ti­keel­se­le mee­dia­tar­bi­ja­le sel­li­sed ni­med na­gu La­ris­sa Joo­nas, Iri­na Mel­ja­ko­va, P. I. Fi­li­mo­nov, Dia­na Efen­di­je­va, De­niss Kuz­min? Mai­ni­tud au­to­rid on eri põlv­kon­da­de luu­le­ta­jad, kes ela­vad Ees­ti eri lin­na­des. Osa neist ot­sib ins­pi­rat­sioo­ni ees­ti kul­tuu­rist, nad on tõlki­nud ve­ne keel­de ees­ti luu­let – Do­ris Ka­re­va, Mat­hu­ra, Ki­vi­sild­ni­ku, Elo Vii­din­gu, Triin Soo­met­sa, Jürgen Roos­te uue­mat loo­min­gut.

Prae­gu­ne olu­kord on sel­li­ne, et Ve­ne­maal on ees­ti­ve­ne­la­sed ot­se­kui eest­la­sed ja Ees­tis nä­hak­se neis ve­ne­la­si, s.t nad on igal pool võõrad. Toon näi­teks oma ko­ge­mu­se. Ke­va­del käis üks soo­me aja­kir­ja­nik Võrus, et te­ha mi­nu­ga in­terv­juu Ees­ti ve­ne kir­jan­du­sest. Vest­lus toi­mus ve­ne kee­les, hil­jem il­mus Hel­sin­gin Sa­no­ma­tes sel­lest pi­kem ar­tik­kel. Paa­ri päe­va pä­rast aval­da­ti see Ees­ti Päe­va­le­hes rub­rii­gis „Tei­sed meis­t“.

Ko­ha­li­kud ve­ne­la­sed ei tun­ne en­nast Ees­tis võõra­na, kui ees­ti­keel­ne mee­dia ka­jas­tab nen­de te­ge­vust. Need­sa­mad soom­la­sed näi­ta­vad head ees­ku­ju sel­le­ga, et pea­vad lu­gu soo­me­roots­las­te kir­jan­du­sest. Kul­tuu­ris po­le et­ni­li­ne kuu­lu­vus mää­rav, sest kuns­ti kee­lel ei ole rah­vust.