Reedel saab ta 60. Kuidagi ei tahaks seda juubeliarvu uskuda. Kuid jah, kunstimuuseumis on Eha Komissarov väsimatult rüganud juba 1973. aastast. Ta on olnud muuseumile hädavajalik: küll on ta kureerinud näitusi, koostanud katalooge, olnud seltskonna hing.
Legendaarsetes muuseumi lõunastes kohvilaudades juhatas just tema vägesid. Oma sõnavõtte olevat ta alustanud sõnadega “Teate, härrased!”, kuigi lauas olid kõik ainult naised. Ega temale ei ole lihtne vahele rääkida või kõigutada tema arusaamu. Kuid ta on olnud üllatavalt paindlik ja aldis muutustele.
Algul tegeles ta vanema kunstiga, kuid kirjutas jooksvalt ka kriitikat. Siis vaimustus ta postmodernismist. Kui avanes võimalus tegeleda pagulaskunstiga, oli ta kohe platsis, samuti siis, kui rehabiliteeriti avangardi või kui avastati feministlik kunst. Kui tekkisid esimesed eragaleriid ja oksjonid – jälle Eha eesotsas. Kiiresti omandas ta ka kuraatori rolli.
Seda oli tal küll lihtsam teha, sest ta oli muuseumis koostanud mitmeid näitusi ajal, mil kuraatori mõistet ei kasutatud. Siiski on uuema aja kuraatori tegevus märksa raskem ja vastutusrikkam. Olen imestanud, et kunstnikud teda armastavad, vaatamata sellele, et ta on kõva käega kuraator. Samas on tal tugev empaatiavõime ja isegi kui ta tuliselt kaitseb oma seisukohti, võib ta järgmisel hetkel nende üle ka naerma hakata.
Kahjuks pole selle rahmeldamise kõrval olnud mahti kirjutada mõni pikem monograafia. Ehk siis, kui ta läheb pensionile, mida ma küll iial ei usu. Ta on nagu mingi energiapomm, ta peab kogu aeg olema rakkes mitmel rindel. Ei kujutagi teda päevade kaupa raamatutolmu sees istumas.
On ka hea meel, et selle põlvkonna kunstiteadlased ja museoloogid jõudsid ära oodata tõeliselt oma, uue muuseumi, mille eest nad olid aastakümneid võidelnud. Eha oli üks püsiekspositsiooni koostajatest. Loodame, et nüüd saab ta oma energiat rakendada hoopis avaramal mängumaal.
