Hüppavate inimeste vaatamine ergutab ka ennast liigutama
— Kuidas te tulite mõttele, et keha võiks märgilisusest puhastada just õhus, ehk miks kasutate trampliine?
— Osaliselt tuli see lihtsalt hüppava keha vaatamisest. Hüppamist vaadates hakkas meid huvitama, kuidas liikumisaistinguid saaks publikule edasi anda. Avastasime, et õhus olemine ja hüppamine avaldas suurt mõju meie endi tajudele, eriti just kehalise taju ülekande mõttes, ning me alustasime lihtsalt sellega, et vaatasime teineteist hüppamas.
Trampliinid andsid meie kehadele tingimused, mida ükski teine olukord anda ei saaks, ja seetõttu pidime täielikult ümber mõtlema, kuidas nende peal liikuda.
Mõte, et keha on õhus lihtsalt keha, tuleneb sellest, et me loobusime kõigest, mis tavaliselt tantsiva või teatrikeha juurde käib ja selle konteksti paneb: põrand, suhe gravitatsiooniga, eeslava, tehnika kasutamine jne. Vaadates aga, kuidas keha trampliinil reageerib, paljastuvad vaikselt kõik selle võimalused.
— Kas teid köitis ka trampliinide teatud vaatemängulisus?
— Muidugi, aga samas üritasime ka ümber sõnastada seda, mida tavaliselt nähakse imetlusväärse, sensatsioonilise või muljet avaldavana. Proovisime vähendada seda, mida me kõik teame tsirkusest või sportvõimlemisest, et tuua esile see, mis võiks olla uus imetlusväärne kogemus. Kõrgele või kaugele hüppamine jääb alati muljet avaldavaks, aga kas näiteks väiksemadki liigutused või anorgaaniline omadus saavad korduse kaudu imetlusväärseks muutuda?
Meie teejuhiks sai küsimus, mida publik meie tegevuse vaatamise ajal tunneb, mitte mida meie seda tehes tunneme.
— Kuidas on publik teie liikumisele reageerinud?
— Tunnetusliku poole pealt toimib see väga tugevalt – osal hakkab süda läikima, teised tunnevad väsimust, sest nad on meid peegeldades justkui ise terve aja hüpanud, osa muutub väga rahulikuks.
Alguses oli meie eesmärk küll kinesteetiline ehk kehalise taju ülekanne, aga samal ajal huvitas meid ka, mis mõju hüppamisel kehale üleüldiselt on. Inimesed ei hüppa, kui nad on kurvad või depressioonis, hüppamine vihjab pigem aktiivsele tegevusele, mis on lustlik ja indu andev. Kui mõni vaataja ütleb, et ta tahab ka seda teha (mis on üks tavalisemaid reaktsioone), siis on see meie jaoks märk, et hüppavate inimeste vaatamine ergutab ka meid oma keharakke liigutama ja tegutsema.
— Te olete leidnud, et tänu tehnilistele pikendustele (internet, mobiiltelefonid) on tänapäevane keha muutunud – kuidas ta suhtleb, ennast määratleb, kus on riigi- ja privaatsuspiirid. Mis on hüppavas ja „pikendustega” kehas ühist?
— Kui me seda lavastust lõime, siis mõtlesime hästi palju tänapäevase keha omadustele: liikuv, paindlik, kiire, muutusteks valmis ja tõepoolest, tihti masinate abil „pikendatud”. Alates mobiiltelefonidest ja arvutitest kuni südamestimulaatoriteni, rääkimata mingitest küborgi-sümbiootilistest suhetest keha ja masina vahel. Me jõudsime lõpuks palju lihtsama metafoori juurde – omal moel võibki trampliini näha kui masinlikku pikendust, kuid sellist väga primitiivset, millel ei ole oma elu. Masin, mis liigub ja toodab ainult siis, kui selle on pannud liikuma elav keha, mis seda kasutab. Tänapäevase keha omadused on samad, mis trampliinil hüppava keha omadused.
Festival
10. Augusti Tantsufestival
17.–31. augustini
•• Kanuti Gildi SAAL-is
•• Märksõna: süntees
Dominic Boivin „Transports exceptionelles”
•• 17. ja 18. augustil kell 17 Raekoja platsil (tasuta)
•• Juba legendaarseks saanud imepärane mehe ja ekskavaatori duett ehk pas de deux, mida ta on esitanud kõikjal üle maailma, on prantslase teravmeelne tantsutavade tõlgendus.
Silke Z „private spaces (the p.s. project)”
•• 17. augustil kell 20 Kanuti Gildi SAAL-is
•• Kölnis tegutseva koreograafi töö uurib privaatsfääri ning segab omavahel etenduskunsti, videoinstallatsiooni ja filmi. Mees- ja naistantsija loovad emotsionaalse maastiku, mille dünaamika olulised osad on lähedus ja distants, kontroll ja jõuetus.
Kasper Dugaard Poulsen
„Forestillinger”
•• 19. augustil kell 20 Kanuti Gildi SAAL-is
•• Lühike koomiline performance, milles on kaks näitlejat, kaks kostüümivahetust, kaks maski, üks pabertahvel ning lavastuse ja selle struktuuri põhjalik lahtiseletus.
Mette Ingvartsen ja Jefta van Dinther „It’s in the Air”
•• 21. ja 22. augustil kell 20 Kanuti Gildi SAAL-is
•• Kuidas saaksime tajuda keha lihtsalt kehana, tajuda keha liikumise loodud väljenduslike omadustena? See lavastus harutab keha lahti inimlikest-kultuurilistest ja loomulikest-füüsilistest seostest ning sellest, mis seob keha tahte, pingutuse, püüdluse ning mehaaniliste seaduste ja tingimustega. Nais- ja meeskeha muutuvad orgaaniliselt kehamasinateks.
Teodora Castellucci ja
Dewey Dell „à elle vide”
•• 24. augustil kell 20 Von Krahli teatris
•• Lavastus püüab eeskätt luua tühjust kahe tegelase, Punase Kuke ja Valge Skorpioni vahele.
Antonija Livingstone
„The Part”
•• 24. augustil kell 21 Kanuti Gildi SAAL-is
•• Eesti päritolu Kanada koreograaf uurib oma satiirilises soololavastuses ühiskondlikke ja performatiivseid rolle ja nendega seotud kinnismõtteid. Ja asjaolu, et kui tahta üldse kuhugi jõuda, tuleb osaleda võistlusel.
Thomas Hauert „Accords”
•• 27. augustil kell 20 Vene Teatris
•• Thomas Hauert püüab koos oma trupiga ZOO leida ühenduslülisid muusika, improvisatsiooni ja tantsu vahel. Hauerti lavastus on taastanud mitmel asjatundjal usu, et nüüdisaegne tants ja tugev füüsilisus on siiski ühitatavad.
Mart Kangro „Can’t Get No / Satisfaction”
•• 28. ja 29. augustil kell 20 Kanuti Gildi SAAL-is
•• Kangro uurib, kuidas mõjutab laval olevat kunstnikku teadmine, et tema tegevus sõltub otseselt publiku reaktsioonist.
Mark Tompkins „empty holes”
•• 31. augustil kell 20 Kanuti Gildi SAAL-is
•• 1970-ndatel tegi Mark Tompkins seeria lavastusi, milles astus üles fiktiivne tegelane Doris Dreem, kes sündis USA tänavatel aastal 1973 ja oli 1968. aasta vabanemisliikumise laps. 1977. aastal ilmus lavastusse ka tema abikaasa John Dreem. Soololavastus „empty holes” jätab Dreemidega hüvasti.
Mark Lewis Tompkins „kings & queens”
•• 31. augustil kell 22 Kanuti Gildi SAAL-is
•• muusikaline performance, drag-sõu ja karaokekontsert
