Hommik ooperis on tegelikult keskhommik. See tähendab - proov algab tavaliselt kell 11. Laulja hääl magab kauem kui ta ise. Teo Maiste: "Räägitakse mitut moodi. Et kolm tundi on see maagiline aeg, mis enne laulmist tuleb üleval olla, isegi päevase une puhul.
" Küllap see nii on. "Aga on võimalik end ka kiiremini vormi ajada. Kui paar kilomeetrit on laulmiskohani ja seda kiiresti maha käia, on hääl lahti." Teo Maiste päev algab tema sõnul kaks kuni kolm tundi enne proovi. Kell kaheksa-üheksa seega. "Jõuan kohvi juua ja teatrisse, kuna ei ela kaugel. Teatris on siiski natuke tarvis häält lahti laulda, ja olengi prooviks valmis. Kui on teada, millist kohta proovitakse, libistad sellest silmadega üle, et mälu värskendada." Ja proov võib alata. Muidugi - oleneb, milline proov. Kas ollakse jõudnud juba lavale või käib töö alles klaveriga proovisaalis.
Kas ainult "soe õhk"
Lahtilaulmisel kasutab TM kiiret varianti, millega äratab resonaatorid ja paneb hingamise tööle. Spetsiaalseid hingamisharjutusi TM ei tee. Ka mitte mingisugust erilist võimlemist.
Hingamisharjutustesse suhtuvad lauljad erinevalt: hingamisharjutusi on vaja teha eraldi, laulmisest lahus või nad peavad olema üksteisega seotud. TM arvates on kõige produktiivsem hingamist kontrollida ja harjutada koos laulmisega. Naljatades räägib ta, et on neidki, kes hingamist hoolega ja metoodiliselt harjutanud, aga laulma hakates tuleb vaid hästi palju "sooja õhku". Seda väljendit - "soe õhk" on TM lugenud ühest tsaariaegse ooperilaulja mälestustest, kes Itaalias kohtas kolleegi, kes demonstreeris, kuidas hingamine käib, aga häält ei tulnudki. Hääleharjutusi võib enne kella 11 teatris päris palju kuulda. Muide, need kõlasid ka meie jutuajamise taustaks. Olime Teo Maiste garderoobis, mida ta jagab Ivo Kuusega. Ettekujutus teatrielust on selline: umbes kell pool 11 siseneb Teo Maiste ooperimajja, kella kahe-kolmeni kestab hommikune proov, vahepeal töötab ta muusikaakadeemias oma üliõpilastega, õhtul on etendus. Nii et tööpäev kestab ligemale 12 tundi. Teo Maiste väitis, et päris nii see ei ole. Igal õhtul ta ju laval ei ole. Pealegi, hommikune proov oleneb sellest, mis etendus õhtul on. Kui on raske roll, võib hommikusest proovist ka puududa. "Etendus on ju tulemus, mis jõuab publikuni, see peab olema korras, siin ei saa näidata jõu riismeid." Aga häälele on koormus ka laulutunnid, mis paratamatult häält väsitavad.
Ajalugu ja ooperiroll
Olenemata sellest, kas etendus on kergete või raskete killast, kestab see solistile ikka kolm tundi, pluss etenduseks kordaseadmine ja etendusejärgne grimmi ja kostüümi mahavõtmine. Aga mis on siis see raske etendus? Teo Maiste arvab, et neid lavastusi, kus ta end pahasti on tundnud, on ehk vaid mõned olnud. Aga suur füüsiline ja psüühiline koormus, seda küll - Boriss Godunov, parun Ochsi ulatusliku diapasooniga, jõudu nõudev vokaalpartii Richard Straussi "Roosikavaleris". Ja "Porgy ja Bess", draamalähedane tükk. Aga on ka neid, kus tuleb laval lihtsalt palju liikuda, tantsida või hüpata. Suured ajalootegelased nagu Hispaania kuningas Felipe II või Vene tsaar Boriss Godunov või ka liivlaste vanem Kaupo. Attilast rääkimata. Erilist ajaloohuvi Teo Maiste endas ei tähelda, kuid on sedagi ette tulnud, et ise mõne tegelase tausta uurinud. "Aga lõpuks tuleb ikkagi libretisti ja helilooja seatud rööbastes käia ja tuua laval välja inimlikud suhted ja mõtted nii sügavalt ja emotsionaalselt kui võimalik."
Headel ooperitel on tihti aluseks tuntud kirjandusteos, mis enamasti annab tegelastest ja olukorrast, aga ka ajastust hoopis sügavama pildi kui ooperi paratamatult veidi skemaatiliseks jääv libreto. "Olen ooperite kirjanduslikke aluseid ikka lugenud ja sealt ka abi saanud. Ja samas meenutab Teo Maiste, kuidas ta ühe oma esimese rolli ( Ramfis Verdi "Aidas") puhul lugedes ajaloolisi materjale leidis oma tegelaskujul paralleele toonase parteisüsteemi töötajatega. "Ramfis sarnanes ideoloogiabossile - oli range, kõike jälgiv, hoidis kogu olukorda oma väljas." Osalahendusega oldi igal juhul rahul. 28. (õigemini 29.) veebruaril täitub Teo Maistel 65. eluaasta, mille puhul jõuadis lavale tema Felipe Verdi ooperis "Don Carlo". Seegi on Teo Maiste puhul üsna eriline, et ta lülitub hiljem lavastusse. Sest ikka oleme harjunud nägema teda alates esimestest etendustest, ikka laulva näitlejana või näitleva lauljana. Just see viimane, kahe pooluse lahutamatu sulamine on see, mille järgi tunneme ja hindame Teo Maistet
