“Hirm” ajab hooti muigama ja pakub enam kõrvale kui silmale
(3)
Anri Rulkovi “Hirm” tõestab noore lavastaja oskust oma isikupärast maailma luua.
Alates reedest linastuvad Sõpruses Anri Rulkovi fiktiivne dokumentaal “Helmut” ja lühifilm “Hirm”. Viimane on seni laiemale publikule esitlemata, kinnine esilinastus toimus augusti alguses Koluvere mõisas, kus “Hirm” ka enamjaolt üles võetud.
Hommikupoole ööd ärkab alasti neiu hirmuunenäost ja heliseb läikivpunane telefon. Naeratuse saatel teatab ta oma voodikaaslasele, et ema suri ära. Vaataja saab lisaks teda, et ema liitus kunagi mingi sektiga ja tüdruk sattus seepärast lastekodusse. Emaga otsene side sest ajast puudub. Unenägudes aga kummitavad mälestused, mida Helen (Kaia Skoblov) täpsustada ei oska.
Helen on sunnitud sõitma hooldekodusse, ema surmaga seotud formaalsusi täitma. Pildikeel viitab ohule, helikeel kiidab takka. Alguskaadrites domineerinud klisŠeelikkus jätkub. Ootusärevus taandub vaikselt etteaimatavuseks.
Anri Rulkovi “Hirm” on üheaegselt püüdnud olla psühholoogiline thriller ja õudusfilmi sugemetega draama. Esimese puhul tagab ebaõnnestumise konarlik ja segane stsenaarium, mis ei lase olulisel esile tulla. Teisel juhul on tulemus isegi parem, helitaust on geniaalne, atmosfäär õõvastav, kuid jälle osutub nõrgaks kohaks tegevusliini hämarus.
Kaks reaalsust
Palju on värvisemiootikat. Punane telefon, punane kostüüm, punane auto – representeerimaks elujõudu ja iseseisvust. Vastandina isolaatori heledad seinad ja patsientide hallid rõivad. Kummituslike nägemuste sinkjas koloriit on muidugi juba õudusfilmiklassikute poolt ammu kivisse raiutud.
Filmi pealkiri oleks võinud vabalt olla “Hääl” – hirmuga on filmis vähe pistmist, hääl mängib aga peaosa. Teostab ju Kalju Komissarovi kehastatud doktor Schultz hooldekodus kummalist sisehääleterrorit ning üks selgete piiridega karakter on vanamees, kes Heleni minevikku kaotatud venna häälena mingist paralleelsest maailmast sisse murrab.
 |
  |
 |
