Hiirtest ja presidendist Contra lastejutus

##Mingi imetriki läbi on Contral õnnestunud usutavalt edasi anda nende pisiolendite sibimist ja sebimist ja seda nii tegudes kui kõnes. Contra nimelt on tõlkinud hiirte piiksumise inimkeelde ja selgub, et hiired räägivad riimis! Üllatav, aga mõne aja pärast mõistab, et ainuvõimalik. Üldse tundub hiirte maailm olevat küllaltki hästi korraldatud, neil on oma moraalinormid, tööjaotus, tegeldakse noorsoo kasvatamisega ja kui vaja, astutakse ühiselt inimeste vastu välja. Inimeste maailmast hiired küll suurt ei taipa või õieti näevad seda vaid oma uru tasandilt. Isegi haritud arvutihiir Mouse, kes sümpaatiast kauni hiirepreili vastu püüab oma lihalikke suguvendi aidata, kaldub maailma ümberkorraldamise plaane tehes utopismi. Aga kindlasti on hiirtel õigus inimterrori vastu üles tõusta ja ma usun, et inimlapsed, kes Contra raamatu läbi loevad, tunnevad hiirtele nende õilsas ürituses kasvõi natukenegi kaasa.

Teine liin raamatus on presidendi lugu ja seegi on tegelikult sümpaatne. Sest sellise poisikeselikult süüdimatu presidendiga nagu Kornelius Sähka pole kuidagi võimalik tõsiselt pahandada, nagu pärispoliitikutega tehakse. Kohati ulatub see süüdimatus küll ohtlikult naeruväärsuse piirimaile, aga vähemasti ei plaani ega tee Contra president kellelegi midagi halba. Ja kui ettevalmistatud paber on kadunud, saab ta internetipunkti ka peast improviseeritud kõnega kenasti avatud. On juba täheldatud, et Kornelius Sähka on omapärane segu Lennart Merist ja Arnold Rüütlist. Mina lisaksin siia veel ka Contra enda. Tundub, et lapsemeelsel Sähkalgi on oskus igapäevaelu pisiseikades koomikat märgata või seda vähemasti ise oma isiku kaudu tekitada.

Kolmas liin, Sokiküla laste ettevõtmised, on see, mis lapslugejat kõige rohkem kaasa peaks haarama. Eeldused selleks on lindgrenlikult head. Kaks poissi ja plika väikeses külas, mis päeviti täiskasvanutest tühi, käeulatuses jõgi, mets, heinamaa, vutiplats. Ka intriig – laste plaanid ja tegevus oletatava kurjategija kinnivõtmiseks – toob meelde Kalle Blomkvisti lood, aga edasi ei vea võrdlus enam välja. Tegevus kulgeb kuidagi loiult, on kohati ülepingutatud ja ebausutav. On raske tõsiselt võtta, et kümneaastased poisid loodavad jõekaldale lõket tehes panna jõevee tagurpidi voolama või et nad pole kunagi kuulnud Eesti Vabariigi presidendi nime või et nad kavatsevad ohtliku spiooni tõemeeli kalakahvaga kinni püüda. Ja kogu see jahmerdamine salapärase residendi saabumise ümber – ma usun, et kui kuhugi pärapõrgusse oleks oodata vabariigi presidenti, küll seda kohapeal juba teataks, memmedest-taatidest kuni rinnalasteni. Muidugi pole Contra raamat kirjutatud realistlikus võtmes ja võib-olla olen mina lihtsalt rikutud ja lapsi niisugused asjad üldse ei häiri. Siiski on laste liin see, mille kallal tahaks natuke poriseda.

Kogu raamatut hoiab koos põnevus presidendi saladuse ümber, mis lõpulehekülgedel ka lahenduse leiab. Puänt on Contrale omaselt koomiline, aga loo muhedas kontekstis täiesti veenev.

Üldse on Contra raamatut mõnus lugeda, sest ta suhtub oma tegelastesse sümpaatiaga. Nad võivad olla küll naljakad ja naeruväärsed, aga hinge poolest on nad enamasti head. Raamatu põhitoon on soojalt humoristlik, kohati karikatuursusesse kalduv. Viimast tendentsi soovitaks järgmistes lugudes natuke tagasi hoida, usun, et see teeks üldmuljele head. Omaette teema on ka üksikud riigiõpetuslikud lõigud, mis teksti on pikitud, nagu näiteks tiraad tulumaksust, käibemaksust ja aktsiisimaksust või riigipirukast ja presidenditööst... Aga ega need sega ja mõni saab seeläbi ehk targemakski.

Kokkuvõttes võib öelda, et Contra on kirjutanud toreda lasteraamatu, mida soovitan kõigil lugeda. Astrid Lindgreni tasemele lugu küll veel päriselt ei küündi, aga teisalt ei teadnud jälle Lindgren midagi sellest, et hiired räägivad riimis.