Küsiti või? Eks iga uue algatusega on nii, et ega alustades ju tegelikult päris täpselt tea, kuidas kõik välja hakkab nägema. Kindel võis olla, et Eestis tehakse palju head ja huvitavat muusikat, mis on kõige eelduseks. Teadsime ka seda, et kõige nõrgem koht on organisatoorne valmisolek, pean silmas siis professionaalseid mänedžere, plaadifirmasid, agentuure, kirjastajaid, kes oleksid võimelised rahvusvaheliselt tegutsema. Teine kriitiline murekoht oli siis ka see, et muusikasektoris toetati riiklikult peaasjalikult veel vaid akadeemilises tähenduses professionaalset muusikat. Muusikaettevõtlust peeti kultuuripoliitikat suunavates ringkondades muusikaäriks, mis ilmselt on üks suur meelelahutustööstus ja teadlikku arendustööd ning riiklikku tuge üldse ei vaja. Õnneks just sel ajal hakati Eestis elavamalt rääkima ka mõistest nagu loomemajandus.
Kas võime rääkida konkreetsetest kriteeriumitest, mille järgi esinejad valiti või käib see rohkem showcase’ide korraldajate maitsemeele ja kõhutunde järgi?
Meil on jah showcase’ide korraldajate meeskond, mis koosneb juhtivatest muusikafestivalidest, üritustest ja organisatsioonidest Eesti muusikaelus. Meetod on selline, et festivalile laekuvad taotlused ning seejärel istutakse koos, võetakse nimekirjad ette, arutatakse, vaieldakse, vahetatakse infot. Kriteerium on kõigi jaoks selge – tahame näidata programmis artiste, kes võiksid olla huvitavad ka rahvusvaheliselt, kes võtavad oma karjääri arendamist tõsiselt.